Tait Seekord kirjutan punase noka ja nokatüvikuga veelinnust, kes möödunud nädalal Mõdriku kandis Virumaa Teataja ajakirjanikule ja Tartu teadlastele põnevaid ja mõistatuslikke hetki pakkus. See valge sabaalusega lind on tait ehk teisisõnu tiigikana. Kuni 1991. aastani oli tiigikana tema ainus ja ametlik nimetus. Mitte, et ta kanaliste hulka kuuluks, hoopis ruiklaste. Tema sugulasteks on näiteks…
Sarvikpütt Tuttpütt on meie püttidest kogukaim ja arvukaim, kindlasti ka tuntuim. Väikest sarvikpütti leidub meie veekogudel küll umbes kümme korda vähem kui tuttpütte, viimaste hinnangute järgi kuni 250 paari, kuid kui õnnestub mõnd sarvikpüti paari silmata, tasub nende tegemisi kindlasti jälgida. Asulate veekogudel pole nad inimeste suhtes ka kuigivõrd pelglikud. Lääne-Viru maakonnas on sarvikpütid mõnel…
Kuldnokk Esimene kuldnokk käis mu koduaia pesakasti uudistamas juba veebruari keskel, kuid see oli juhuslik seikleja, päris oma kuldnokad saabusid 23. märtsil talviselt reisilt tagasi. Neli-viis kuud veetsid nad Lääne-Euroopas. Selleks paigaks võis olla Inglismaa või Holland, Iirimaa või Prantsusmaa, aga suure tõenäosusega hoopis Belgia, kus on hea kodune tunne koos Eestist pärit Europarlamendi saadikutega…
Kaelus-turteltuvi 2022. aastal möödus 65 aastat kaelus-turteltuvi Eestis pesitsemise algusest. Esialgu türgi-turteltuvi nime kandnud lind, kellel praegu paralleelnimeks pargi-turteltuvi, pole meil senimaani kuigi arvukaks liigiks saanud, aga 100 kuni 150 paari meil ikka igal aastal pesitseb, nendest umbes kümnendik meie maakonnas. Lõuna ja lääne poole reisides saadab tema gu-guutamine meid aga kõikjal. Tegelikult jõudis see…
Hallõgija Olin toona veel poisiohtu, kui kibekiirel heinaajal vanematel heinamaal abiks käisin. Jalgratta jätsin hobustekopli okastraataia najale. Olin aga suisa segaduses, kui pärast ratast võtma minnes selle kodarate vahelt surnud hiire leidsin. Ja tagumise ratta kodaratest samuti. Ja siis veel paar hiirt okastraadi ogade otsast. Esimese hooga tundus see arusaamatu mõistatusena, kuid ringi vaadates hakkas…
Suurim hani (hallhani) Kui öelda inimesele, et oled suurim hani, siis kindlasti ei meeldi see ka siis kui see on nali. Hallhanele reaalsus kuid, tal ongi suurim kere, ei puuduta see linde muid kui üksnes hanepere. Ka koduhanedele on hallhani esiemaks, ta seega haneetalon ja kasvab päris kenaks. Luuletused pärinevad 2021.a. ilmunud raamatust “Laululuige lummuses”
Merikajakas Vaatan merikajakale silma, hakkab pisut kõhe, tunnetan, me suhet ilma lahutamas lõhe. Tal ego peegeldumas silmist ja üleolek ülbe, ta justkui mõnest actionfilmist peategelane nilbe. Tean, armastab ta kalastust, kuid rannamelus rohkes ei tunne mingit halastust ta nõrgemate suhtes. Ja kui ta laseb nokast valla oma võimsa hääle, Matverelegi ei jää alla, isegi ehk…
Sarvikpütt Sarvikpütil pole sarvi, üksnes suletutid, need tal väga erksat värvi nagu tuletukid. Musta värvi tema palged, punased on silmad, kõht on pimestavalt valge, lahkub, kui siin külmad. Kevadel, aprillis-mais nad kodu sisse seavad, nokad vetikaid on täis kui pulmamänge peavad. Luuletused pärinevad 2021.a. ilmunud raamatust “Laululuige lummuses”
Pöialpoiss Lumivalgekese muinasjutus on tegelasteks seitse pöialpoissi, aga nendest täna juttu ei tule. Lind, kes kannab pöialpoisi nime, on samuti selle saanud oma väiksuse tõttu, tegemist on Euroopa pisima linnuga. Sümboolselt on selle linnukese valinud oma rahvuslinnuks üks Euroopa pisemaid riike Luksemburg. Oleme loodusfilmidest näinud, kuidas maailma väikseimad linnud koolibrid tiibu väristades ühe koha peal…
Kühmnokk-luik „Valge nagu luik“ tavatsetakse öelda inimese kohta, kelle ihu pole päikest näinud. Luiged on kogu aeg päikese käes, kui päike paistab, aga ikka valged. Valged nagu lumi. Lume tulekuks peaksid luiged küll rändlindudena meilt juba lahkunud olema, kuid kaugeltki mitte kõik kühmnokad ei lenda talveks soojematele aladele. Eestis talvituvate kühmnokk-luikede arvukuseks hinnatakse, sõltuvalt talve…