Väikeluik

Väikeluik Väikeluike näeme harva, üksnes läbirändel, pesitsemisest ta arvab – meil on liiga lämbe. Arktikas on tema kodu, seal on mõnus kliima, harjund tallama neid radu, mis ta sinna viivad. Kuid aprillis meeldib talle Eestis aega veeta, meil kevadeti lindudele jahti ju ei peeta. Luuletused pärinevad 2021.a. ilmunud raamatust “Laululuige lummuses”

Merikajakas

Merikajakas Vaatan merikajakale silma, hakkab pisut kõhe, tunnetan, me suhet ilma lahutamas lõhe. Tal ego peegeldumas silmist ja üleolek ülbe, ta justkui mõnest actionfilmist peategelane nilbe. Tean, armastab ta kalastust, kuid rannamelus rohkes ei tunne mingit halastust ta nõrgemate suhtes. Ja kui ta laseb nokast valla oma võimsa hääle, Matverelegi ei jää alla, isegi ehk…

Sarvikpütt

Sarvikpütt Sarvikpütil pole sarvi, üksnes suletutid, need tal väga erksat värvi nagu tuletukid. Musta värvi tema palged, punased on silmad, kõht on pimestavalt valge, lahkub, kui siin külmad. Kevadel, aprillis-mais nad kodu sisse seavad, nokad vetikaid on täis kui pulmamänge peavad. Luuletused pärinevad 2021.a. ilmunud raamatust “Laululuige lummuses”

Lammitilder

Lammitilder Lammitildril peened jalad, nõelpeenike on nokk, teda imetlevad kalad, kiivalt kiikab vana sokk. Figuur kui noorel Carmen Kassil, hoiak väljapeetud, ta pilt on minu joogitassil, mis reisilt koju veetud. Luuletused pärinevad 2021.a. ilmunud raamatust “Laululuige lummuses”

Luuletus hangelinnust

Hangelind Valged linnud tuisulumes, siis kui lendab parv, oleks nagu inglid unes, kuid reaalsus karm. Arktikas, kus nende kodu, talvel liiga külm. Otsivad nad talvekodu seal, kus pehmem ilm. Rahvas tormikuulutajaks nimetanud neid, nimi lumelõoke vajaks kiidusõnu häid. Hangelindu kui ei tunneks eestimaine talv, loomata siis jäänud oleks hangelinnu salm. Raamatust: “Pöialpoiss – Made in…

Luuletus kevadekuulutajast

Kevadekuulutaja Lõoke jõudis lõunast koju, kui veel lumi oli maas. See ei rikkunud ta tuju, tuli esimeseks taas! Tuua kodustele sõnum, et on kevad saabumas, linnu arvates on mõnus, selle nimel kiirustas. Lendas kohe lõõritama, talvekülmad lakkasid. Taeva poole kõõritama inimesed hakkasid. Teadku kõik nüüd: käes on kevad! Rõõmsalt vulisevad veed. Külmad ilmad taganevad, tahenevad…

Luuletus talvikesest

Talvike Talvike on tore lind, alati on köitnud mind. Laulab, et see tee viib Riiga, uskuda ei tasuks liiga. Olgugi et mööda maad Riiga minna tõesti saab, aga lind ei mõelnud seda – kaasat püüdis meelitada. Raamatust: “Pöialpoiss – Made in Luxembourg”, lk 43

Luuletus linnalinust

Linnalind Hõbekajakale linnas oli prügi kõrges hinnas. Seda sõi ja seda seedis, konkurente ohtralt needis. Prügikastis tähtsalt soris, varblastega tüli noris. Tuvidele andis hoobi, kui need leidsid kuivand koogi. Pesapaigaks asja ajas lame katus korrusmajas. See nüüd peagi välja nägi nagu väike prügimägi. Arvas lind, et õige elu ongi see, kui kõikjal melu, kaunid värvilised…

Luuletus kiivitajast

Kiivitaja Kiivitaja tõstis kisa, kui ta nägi võõrast. Peletama oli visa teda pesa juurest. Kui sel võõral mõtted pahad, kohe kõik said teada. Kas ta tahab või ei taha, siin küll tegi vea ta. Kiivitajal pole isu saada võõralt tünga. Innukalt ta riidu kisub, tülitajat ründab. Nii on olnud läbi aja: kohe pärast talve kiivitaja…

Luuletus hiireviust

Hiireviu Põllu kohal keegi luurab, hiired nüüd on ohus. Hiireviu kui ringi tuulab, peidavad end rohus. Vahel viu ka istub postil, pilk on ikka terav. Hiir end unustab pruukostil, kaua ta veel elab? Hiireviul ju eesmärk selge – pojad vaja toita. Kuni väljas on veel valge, miski muu ei aita. Kui on lapsed ükskord suured,…