Kalakajakas
Oktoober on kalakajaka lahkumise aeg. Talvepuhkusele. Terve septembri oleme saanud jälgida põldudele kogunevaid suuri mitmetuhandepealisi kajakaparvi, kel eesmärgiks oktoobris teele asuda. Teekond pole küll teab mis pikk, kaugel need Saksamaa, Inglismaa, Prantsusmaa või Hispaania ikka on. Aga annab sinnagi lennata, kui selleks oma ihurammu pead kasutama.
Kalakajakas on meil üks tavalisemaid kajakaliike. Kohtame teda elutsemas ja pesitsemas nii rannikul ja saartel kui ka siseveekogudel ja rabades ning linnadeski. Tõsi küll, nii veidi väiksem pruunipäine naerukajakas kui tükk maad suurem hõbekajakas on arvukamad, kuid kalakajakaidki pesitseb meil 7 000 kuni 10 000 paari. Piisavalt, et igaühele silma jääda. Ega talvelgi kõik kalakajakad Lääne-Euroopa kliimast oska lugu pidada, suur hulk linde jääb meie randadele siinset pakast trotsima, kuid suurem osa neist on põhjapoolset päritolu, kelle jaoks meie kliima piisavalt pehme tundub.
Sisemaal kasvanuna nägin lapsepõlves kajakaid harva. Kui välja arvata kodurabas pesitsenud hõbekajakad. Aga kui kajakaparved põldudele ilmusid, ütles isa ikka, et merel on torm tulekul. Tagasilend merele oli tormi vaibumise märk. Rannarahva seas on kajakad alati olnud ilma ennustamisel populaarsed. Nagu sisemaal pääsukesed. Kui kajakad lendavad madalal, olevat oodata sadu ja tormi, kui aga nii kõrgel, et vaevalt näha on, tulevat kauaks ajaks ilusat ilma.
Üksikjuhtudel pidas vanarahvas kajakaparvede ilmumist sisemaale ka surma või laevahuku endeks. Samas Saaremaal peeti kajakate maja kohal või noorpaarile laulatusesõidul vastu lendamist head õnne toovaks. Kõige rohkem on aga levinud ranna-aladel uskumus, et kajakad on hukkunud meremeeste vaimud.
Eks tegelikkuses on kajakate näol tegemist ikka lindudega mitte vaimudega ning peagi siit lahkuvaid kalakajakaparvi on tagasi oodata juba märtsis. Ja nii võib see korduda palju aastaid, sest kui lindudel on õnne, võivad kalakajakad elada päris kaua. Maailma vanim teadaolev kalakajakas Marta elas Matsalu rahvuspargis Kakrarahul pesitsedes 34 aastaseks! Kui vanaks on elanud Käsmu või Vergi või muude Lääne-Virumaa rannakülade kalakajakad, me paraku ei tea. Aga üle 20 aastased linnud pole üldse haruldused. Peaasi, et toitu jätkuks. Õnneks toidu suhtes kalakajakad väga valivad pole. Nimi ütleb küll ära lemmikroa, aga lisaks kaladele sobivad suhu pista ka paljud veeselgrootud ja maismaaputukad, väiksed närilised ja kahepaiksed, linnumunad, marjad ja teravili. Ega linnatingimustes jäätmetestki ära öelda. Juhtub sedagi, et võetakse saak ära nõrgematelt veelindudelt. Seega – süüakse peaaegu kõike, mis vähegi toitu meenutab ja mis suhu mahub ning kellest jõud üle käib. Olgu selleks kasvõi teiste lindude pojad. Aga looduses on see igapäevane nähtus, et ellu jääb see, kes paremini kohastub ning kalakajakas on üks nendest liikidest, kes on hästi kohastunud oma elukeskkonnas.
Aprillis asuvad kalakajakad pesitsema. Enamasti tehakse pesa maapinnale kas liivaluidetele või kruusasele rannale või hoopis märjale niidule. Või ka kivile või koguni majakatusele või puu otsa. Mõnede Norra piirkondade elanikud valmistavad kalakajakatele ka spetsiaalseid vaiadel pesaaluseid, kust hiljem hea mune omale toiduks noppida. Võidakse pesitseda omaette kui ka suurtes kolooniates. Pesamaterjalina kasutab emaslind vetikaid ja muud taimset materjali ning muneb kolm oliivrohelist või punakaspruuni tähnilist muna, kust vähem kui kuu ajaga tähnilised sulekerad välja haub. Nüüdseks on neist pisikestest tähnikutest sirgunud juba samasuured kajakad kui isa ja emagi, vaid sulestik on veidi tumedam, mis reedab nende nooruse. Eks talveks kaotavad ema-isagi veidi oma välimuses, kuid kevadeks on kõik taas kenasti – pea, kael ning keha alaosa on lumivalged, selg ja tiivad helehallid, tiivaotsad mustad, valgete laikudega. Kollane nokk ja rohekaskollased jalad, silmad mustad.
Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja, 09.10.2021, lk 4
