Sabatihane

Kui lindude väljanägemist salapärase „nunnumeetriga“ mõõta, lööks sabatihane kindlasti selle aparaadi näidu põhja. Tavaliselt on just linnu- ja loomalapsed need, kes eriti „nunnud“ välja näevad, kuid sabatihase näost ei kao nunnu ilme ka täiskasvanuna. Imepisike must nokk ja säravmustad silmad valges ümmarguses näokeses mõjuvad hurmavalt. Ja kogu sabatihase roosakas keha mõjub pehme ümara sulepallina, mis varre otsa torgatud nagu pulgakomm. Varre rolli mängib sabatihase hiigelpikk saba, mis vaat et pikem kui keha koos peaga kokku. 

Kui nüüd veel lisada, et kogu seda toredust on sabatihane meelsasti nõus meile ka demonstreerima, tundub kõik liiga ilus. Tõsi ta on, et sabatihane inimest eriti ei pelga, laseb end paari meetri kauguselt imetleda küll… kuid koduaeda satub ta harva. Minu koduaeda möödunud talvel siiski sattus, kuid enamasti tuleb nende kohtamiseks ette võtta jalutuskäik või suusaretk metsa. Ennekõike on lootust neid armsakesi kohata tiheda alusmetsaga leht- ja segametsades. Aga talvel on sabatihaste salgad liikuvad, moodustavad segasalku ka teiste tihastega ning nii satuvad teinekord ka lagedamale maastikule ja aedlinnadessegi. Vaja siis vaid nende liikumistrajektoorile sattuda. Kel linnuhääled selged, kuuleb sabatihased juba eemalt ära iseloomulike kutsehäälitsuste järgi: kare tserrrt ja imepeenike sii-sii-sii.  

Kui sabatihased koduaeda peaksid sattuma, võivad nad toitmisplatsil huvi tunda vaid peki- või rasvatüki vastu, sihvkad jätavad neid ükskõikseks. Oma pisikese nokaga ei saaks nad seemnetest jagugi, aga taimetoit neid ei huvita ka. Lihatoidule truude linnukestena on neil talvel eriti raske. Õnneks on küll tänaseks kolmandik talve juba seljataga, kuid alles märtsi lõpus läheb kergemaks. Siis hakkavad ka nende hulgusalgad lagunema ning paarid siirduvad pesitsuspaiku otsima. Kuna sabatihasel näevad mõlemad sugupooled täpselt ühesugused välja, võib vaid oletada, kumb on kumb. Küllap see ikka õrnem pool on, kes aprillis hoolega puid-põõsaid uurima hakkab ning sobiva pesapuu välja valib. Äravahetamiseni sarnane ning sama armsa väljanägemisega perekonnapea saadab kaasat neil tähtsail toimingutel ning kui läheb pesaehituseks, on ta igati abiks. 

Peale seda, kui olen sabatihase väljanägemist taevani kiitnud, on lausa imelik hakata rääkima, et sabatihase pesa on metsa kauneim ja mõnusaim, aga nii see tõesti on! Olgu see ehitatud kasele, lepale või kuusele, alati on pesa samblast ja ämblikuvõrgust ehitatud ovaalne pallike, millel lennuava ülemises osas ühel küljel. Väljast kaunistab sabatihane pesa alati puusamblike ja kasetohulibledega, sisevooderduses kasutab aga lausa tuhandeid udusulekesi (kuni paar-kolm tuhat)! Kogu see põhjalik ehitustöö võtab sabatihasepaaril aega umbes kolm nädalat ning kui millegipärast pesitsemine peaks ebaõnnestuma, siis teist korda linnukesed endas enam jõudu ei leia, et uus pesa ehitada. Kuna aga tegemist on läbinisti positiivse linnuliigiga, lähevad ebaõnnestunud paarid appi naabritele, kellel on kõik hästi kulgenud ning kuni tosin poega vaja toita. Nii võibki juhtuda, et üht sabatihasepesakonda toidab paar-kolm paari vanemaid. Nii on tihaselastel lusti palju, kõht alati täis ning varsti jääb kodus kitsaks. Pesa kipub siit-sealt rebenema, kuid see on väga hea, sest rebenenud augukestest on mõnus oma pikk saba välja pista. Nii võib lõpuks paarinädalaste poegadega pesa välja näha nagu hiiglaslik nõelapadi.  

Aga kolmandal nädalal on sabatihaselapsed juba piisavalt suured, et pesast lahkuda ning asuda ümbrusega tutvuma. Kokku hoitakse veel kaua ja ööbitakse külg-külje kõrval kusagil oksakesel. Koos võetakse ette ka reis lõuna suunas või kui jäädakse paikseks, siis ikka koos. Pole ühtki teist linnuliiki meie faunast kõrvale panna, kellel oleks nii tugev ühtekuuluvustunne kui sabatihaste paaridel ja pesakondadel. Seda on tähele pannud linnurõngastajad, kelle võrkudesse sattunud sabatihase juurde tuleb kogu salk ning suutmata pereliiget aidata jäävad kõik lõksu. Saavad seeläbi kõik ühesugused rõngad ka jalgade ümber ning lendavad koos edasi.  

 

Sabatihase kodu 

Sabatihane ei taha
oma pesa teha maha,
maas ei ole võimalusi
külge panna kaunistusi. 

Kuid kas sulle on see teada,
et disainer ülihea ta?
Pesa samblikega ehib,
nädalaid ta selleks vehib. 

Küllap salamisi usub,
ükskord töö end ära tasub.
Unistab ta ühterodu
võita konkurss „Kaunis Kodu“. 

 

Luuletus „Sabatihase kodu“ on pärit 2009. aastal ilmunud Peep Veedla linnuvärsside raamatust „Pöialpoiss – made in Luxembourg“ 

ilmunud ajalehes Virumaa Teataja 14.01.2023