Tõmmukajakas
Kajakaid kohtame kõikjal, küll rannikul, saartel, linnades, rände ajal ka sisemaa põldudel. Võib tunduda, et ühed kajakad kõik, mõned lihtsalt suuremat, teised väiksemat kasvu. Ka talvel on mere ääres ja linnades neid üksjagu. Aga päris nii see pole, et ühed kajakad kõik, Eestis pesitseb kuus erinevat kajakaliiki. Ja tõmmukajakas, kellest seekord juttu tuleb, on nende seas ainuke kaugrändur.
Küllap vaatasite mullu kinodes linastunud animafilmi “Pääsuke Manou”. Just tõmmukajakate peres Manou üles kasvaski. Ja talveks lendavad tõmmukajakad, nagu pääsukesedki, Aafrikasse. Meie kandi tõmmukajakaid võib talvel kohata Kesk-Aafrikas, Etioopiast Senegalini. Paraku pole neid suvelgi enam teab kui lihtne Eestis üles leida. Kui veel neljakümne aasta eest hinnati meil pesitsevate tõmmukajakate arvukuseks umbkaudu 700 paari, siis tänaseks on see kahanenud sajakonnale paarile. Pesitsetakse ennekõike Soome lahe saartel ning Vilsandi Rahvuspargi saartel. Mina käisin tunamullu tõmmukajakatega sõprust sobitamas Eesti põhjapoolseimal saarel – Vaindlool. Sealt leidsin eest lausa kuuekümne paariga pesitsuskoloonia, mis tõenäoliselt ongi praegu Eesti suurim ja elujõulisim.
Muidugi praegu, kevadel, kui käimas tõmmukajakate ränne, tasub silmad lahti hoida, sest võime kohtuda mõne tõmmukajakaga ka kõige ootamatumates kohtades. Nii juhtus minulgi kolme aasta eest aprilli lõpupäevil, kui kaks tõmmukajakat veetsid mõnusalt aega mu koduteeäärsel küntud põllul. Selle kõrval mullukevadine kohtumine Väikese väina tammil polnud eriline ime.
Aga kuidas siis eristada tõmmukajakat teistest kajakaliikidest? Väga keeruline see pole, sest musta “mantliga” on peale tõmmukajaka vaid merikajakas, kelle jalad on roosad, tõmmukajaka jalad aga kollased. Imelihtne! Aga keeruliseks läheb siis, kui linnu jalad pole näha, kui ta parasjagu ujub veepinnal. Siis võib abiks olla teadmine, et merikajakas on tüki maad suurem kui tõmmukajakas, kes on hõbekajakaga ühte mõõtu. Merikajakas on üldse kõige suuremakasvulisem kajakas. Kui aga teisi kajakaid võrdluseks läheduses pole, võime ikkagi hätta jääda, sest suurust polegi nii lihtne tajuda, kui lind just päris lähedal pole. Seega oleks hea ikkagi jalad ära näha, siis on eksimine välistatud.
Maikuuks on tõmmukajakad jõudnud oma pesitsusaladele ning mais-juunis munevadki emaslinnud taimedest kokkukuhjatud pesadesse kolm-neli tähnilist muna, kust ligi kuuajalise haudumise järel samavõrd tähnilised pojad kooruvad. Nii nagu mune haudusid kajakaema ja -isa kordamööda, nii hoolitsevad nad nüüd ka laste eest koos. Juuni-juuli mööduvad kiiresti ning viie-kuue nädala pärast on kajakalapsed suureks kasvanud ning lennuvõimestunud. Septembris-oktoobris võetaksegi Aafrika teekond ette ning ega siis enne järgmist kevadet me ei kohtu!
Tõmmukajakas (Ajakirjast “Hea Laps” 4 – 2020, lk 10-11)
