Naerukajakas
Nimest lähtuvalt peaks see küll üks lõbus lind olema. Sest sarnast nime kannab ta ka mõnedes muudes keeltes, kasvõi soomlaste naurulokki või sakslaste Lachmöwe. Või ka ladinakeelne Larus ridibundus, mis oma kõlalt iseenesestki naljakas tundub, ei tähenda samuti muud kui naervat kajakat.
Tegelikult pole muidugi teada, kas naerukajakas üldse nalja mõistab ja kas ta kunagi millegi peale ka naerab, sest see inimeste naerukõkutamist meenutav häälitsus, mille järgi talle nimi antud, tähendab kajakate keeles hoopis midagi muud kui naeru.
Ja ega olekski neil pidevalt põhjust lõbusas tujus olemiseks, sest ega elu pole kerge ka kajakatel mitte. Naerukajakas on küll meie kõige arvukam kajakaliik, kuid praegune 30 – 60 000 paari jääb paari-kolmekümne aasta tagusele arvukusele tublisti alla. Juba ligi poolteist sajandit on naerukajakad Eestimaal elanud ja siin kenasti kohanenud. Neid võib meile vastu jalutada nii linnatänavatel kui põldudel, lennata meie peade kohal nii meresaartel kui järvedel. Ja nende äratundmine pole raske – sellist kohvipruuni pead teistel kajakatel pole. Pealegi on teised suuremad. Üksnes vähearvukas väikekajakas võib segadust tekitada, aga tema pea on musta värvi, seega lähedalt on erinevus näha. Meie maakonnas kohatakse teda harva, peamiselt rände ajal. Sügisel mängib naerukajakas meile väikese vingerpussi ja võtab pruuni peakatte maha. Siis on teda hoopis keerulisem ära tunda, aga eks suurem osa linde lendab ka talveks soojematele aladele, siia jäävad üksikud naerukajakad. Nüüd, kui kevad täies hoos, on kõik kajakad taas õigetes toonides.
Märtsis saabusid naerukajakad reisilt tagasi ning praegu on käsil oma kolmest munast poegade välja haudumine. Naerukajakad pesitsevad enamasti suurtes kolooniates, mis on juba eemalt aimatavad selle kohal pidevalt tiirlevate ja kisavate kajakate järgi. Mõiste “kodurahu” on naerukajakatele võõras, sest rahu võiks hauduv lind nautida vaid siis, kui silmad kinni paneks ja kõrvaklapid pähe. Aga sellist luksust kajakakolooniates ei tunta. Ikka on neil käsil kas vaenlase ründamine või omavahelised tülid toidu või pesapiirkonna või millegi muu pärast. Tundub, et põhjust tülitsemiseks leiavad nad alati. Kas nad lihtsalt ei oska tegevusetult olla? Paljud pardid valivad omale pesapaigaks samuti kajakakoloonia, kuna seal tundub turvaline. Nad peavad turvalisust kodurahust olulisemaks.
Olen ise olnud möödunud sajandil samuti mitmel korral naerukajakakolooniates kodurahu rikkujaks. Poegade rõngastamise eesmärgil. Pojad on neil pesades juunikuus ning lennuvõimeliseks saamiseni kulub neil üle kuu. Kõigist neist külastustest on mul üpris märjad mälestused, sest naerukajakad püüavad luua oma pesitsuskolooniad raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse. Vähemalt nabast saati olen alati märjaks saanud.
Minu esimese rõngastusretke 1976. aastal Lahemaa Rahvuspargis Natturi küla lähistel asuvale Looduse laiule lõpetas kiirelt nõukogude piirivalve, vaid paar kajakapoega jõudsidki rõngad jalga saada. Alles neliteist aastat hiljem õnnestus samas paigas suurem kogus kajakapoegi alumiiniumrõngaste omanikeks teha. Rõngastusandmete tulemusel on naerukajaka suurimaks elueaks täheldatud 18 aastat.
Pojad on naerukajakatel, nagu ka teistel kajakatel ja tiirudel, kenasti tähnilised. Juba tosina tunni möödumisel peale koorumist suudavad nad püsti seista, kuid esimesed kümmekond päeva püsivad siiski pesas, misjärel lahkuvad pesa lähedusse taimestiku varju. Kolmenädalased kajakapojad peavad ennast juba piisavalt suureks, et koduümbruses iseseisvalt ringi uidata ning veel kolm nädalat hiljem on juba tuul tiibades.
Ega naerukajakas eriline kalamees polegi. Põhitoiduks on hoopiski vihmaussid, teod, putukad ja nende vastsed, konnad ja hiired. Kala sööb ka, aga põhitoiduks see pole, nagu võiks kajaka puhul arvata. Sügisel oskavad naerukajakad lugu pidada koguni tammetõrudest ja kirssidest.
Oma pesapaikadest nad muidugi selliseid maiuspalu ei leia, aga pesitsuskolooniatest lahkuvad naerukajakad kohe pärast poegade lennuvõimestumist, juuli lõpus. Juba augustis asuvad reisiplaane pidama. Esialgu isaslinnud, seejärel nende kaasad ning kõige lõpus noored, kel ees ootamas elu esimene välisreis. Kesk- või Lõuna-Euroopasse.
Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja, Naerukajakas 15.05.2021, lk 4
