Kühmnokk-luik
„Valge nagu luik“ tavatsetakse öelda inimese kohta, kelle ihu pole päikest näinud. Luiged on kogu aeg päikese käes, kui päike paistab, aga ikka valged. Valged nagu lumi. Lume tulekuks peaksid luiged küll rändlindudena meilt juba lahkunud olema, kuid kaugeltki mitte kõik kühmnokad ei lenda talveks soojematele aladele. Eestis talvituvate kühmnokk-luikede arvukuseks hinnatakse, sõltuvalt talve karmusest, 8 000 – 17 000 lindu! Nii et mitte üksnes maad ei kata talvel valge vaip vaid ka merelahtesid. Ainult et see merelahtede vaip ei ole ühtlaselt valge vaid puna-mustade täpikestega. Kuna kühmnokk-luikedel on ilusad punased nokad, millel ilutsevad mustad kühmud peal.
Teisalt jällegi, paljuke neid nokkasid ikka näha on lühikese talvepäeva jooksul, sest kühmnokad leiavad oma toidu merepõhjast, sirutades selleks oma pika kaela lahepõhja, vee peale jääb vaid tagumik püsti. Nii ongi talvine pilt kusagil luigelahel sagedasti selline, kus terve hulk püstiseid luigepepusid ning sekka ka natuke õigetpidi iludusi. Iludus on ju kühmnokk-luik sõna otseses mõttes. Niivõrd graatsilise kehaga ja samas nii suurt ja ilusa siluetiga teist lindu ikka pole küll! Teist nii suurt lindu meil niikuinii pole, kühmnokk-luik on suurim meie lindude hulgas, kaaludes kuni 14 kg. Ka läbirändajate seas pole suuremat, sest kühmnokk-luik on suurimaid rändlinde kogu maailmas. Enam raskem lind lihtsalt ei saa pikkade vahemaade läbimisega hakkama.
Et aga see taimetoitlane sukelduda ei mõista, sobivadki talle elamiseks vaid sellised veekogud, millel sügavust pole üle pooleteise meetri. Sügavamale tema nokk ei küündi. Kui peaks karmil talvel sobivad lahesopid kinni külmuma, on nälg majas. Siis on hilja ka rändeteed ette võtta ning sellises olukorras on vaid kaks võimalust – kas näljasurm või aitavad inimesed lisatoiduga hädast välja. Paraku on inimesed harjunud veelinde saiaga toitma, kuid mis toit see sai ikka on, sellega kaua vastu ei pea. Tõelist abi on inimesest juhul, kui ta toidab luiki toitaineterikkama toiduga, näiteks viljateradega või hakitud juur- või köögiviljaga. Aga inimeste abi peale oma talve üleelamist rajada oleks tuhandetel prisketel luikedel küll väga lühinägelik tegu, mõistlik oleks siiski soojematele aladele lennata. Kui seal miskipärast veekogudega peaks kitsaks minema, kannatab ka maismaal rohtu näksida. Vees ju tegelikult teeb ta sama tegevust, ainult et näksib seda „rohtu“, mis kasvab veekogu põhjas. Korraga suudab ta kuni 10 sekundit pead vee all hoida ja sealjuures vahetpidamata toituda. Ja toitu kulub nii suurel linnul palju, kuni 4 kg päevas! Vahest võib sattuda suhu ka pisikesi kalu, konni või putukaid, ega ta neidki välja ei sülita, nii põhimõtteline taimetoitlane kühmnokk-luik ka ei ole.
Ega meie maa alati nii luikederikas polegi olnud kui praegu. Vanasti peeti kühmnokk-luiki lossitiikidel ilu pärast. Alles veidi üle poole sajandi on kühmnokad meie looduslike linnuliikide nimekirjas, alates 1959-ndast aastast. Ja nende arvukus on iga aastaga aina kasvanud. Olgugi et looduses nii suurel linnul praktiliselt vaenlasi polegi, oli vanasti inimene luikedele parajaks nuhtluseks. Küll kütiti neid toiduks, küll valmistati luigenahast kasukaid ja isegi torupille. Sellepärast kühmnokad meilt kahekümnenda sajandi esimeses pooles mõneks ajaks kadusidki. Tänapäeval meil pigem imetletakse neid kauneid valgeid linde ja kellelgi ei tule pähegi neid küttima hakata. Ehkki ma ei välistaks, et kui ikka arvukus liiga suureks läheb, kühmnokk-luiged ükskord uuesti jahilindude nimekirja ei võiks sattuda.
Kühmnokad on muidugi ise üpriski sõjakad linnud. Kui ikka vaja oma territooriumi või oma lapsi kaitsta, ei löö nad risti ette kellegi ees. Ka mitte inimese, võõrast luigest rääkimata. Nii et luigepoegadest on mõistlik eemale hoida, olgu nad pealegi imearmsad sulepallikesed. Kühmnoka noka- või tiivahoop on liiga karm karistus selle ilusa hetke eest. Aga paraja distantsi pealt võib luigepere toimetamisi jälgida küll. Pere on neil ju tavaliselt päris suur, kuni kümne-üheteist liikmeline. Ja lapsed pole sugugi valged nagu isa-ema vaid täitsa hallid, veel esimesel talvelgi noorukitena on hallid. Muinasjutust „Inetu pardipoeg“ teame, kuidas pardiperes kasvanud luigepoega esialgu inetuks peeti, kuidas aga pärast tema ilu ei jõutud ära kiita. Ka muinasjutus Tsaar Saltaanist on positiivseks tegelaseks luik, aga seekord on luige kujul tegemist hoopis nõiutud kauni neitsiga, kes muinasjutus võluvõimeid omades vürst Gvidoni aitab. Luikneitsid eesti mütoloogias tähtsat osa ei mängi, sagedamini esineb neid aga lisaks venelastele ka germaanlaste mütoloogias. Selliseid luikneitside lugusid tuntakse kogu Euroopas ja Aasias.
Aga tulles reaalsusse tagasi, on just jõulukuul paras aeg võtta ette jalutuskäik mere äärde, et vaadata, kas ka tänavusel talvel on jäänud meie lühikesi päevi kaunistama imekenasid muinasjutulisi kühmnokk-luiki ja ega nädalaalguse käre pakane pole merelahtesid juba kinni kaanetanud. Kindlasti võib luiki kohata Käsmus, Vergis, Pedassaares, Vainupeal, Toolses ja Kundas. Aga möödunud talvel kohtasin mõningaid kühmnokki ka siseveekogudel – Jäneda Allikjärvel, Mõdriku järvel ning Imastu allikatel.
Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja 11.12.21 lk4
