Hall-kärbsenäpp
Juba mai lõpust alates on paljudel meist koduaias toimetamas üks tagasihoidliku väljanägemisega vaikne linnuke. Sulestik on tal hallides toonides, alapool heledam, rinnal tumedamad triibud. Kuna hall-kärbsenäpil ka õiget laulu pole, võikski ta jääda märkamata, kuid nähtavaks oskab ta ennast käitumisega teha.
Hall-kärbsenäpp ei pelga inimest, seetõttu jagab meelsasti inimesega ka elupaika. Tema lemmikistumiskohad võivad asuda aiateibal või hernekepil, aiatooli seljatoel või pesunööril. Istub ta seal iseloomuliku püstise kehahoiakuga ning kehitab ühtelugu tiibu. Aeg-ajalt sööstab saagi järele, haarates kärbseid või muid lendavaid putukaid nii hoogsalt, et nokk kuuldava plaksatusega kokku käib. Mõnikord ka tühjalt. On sedagi juhtunud, et hall-kärbsenäpp spetsialiseerub koguni mesilasenäpiks, oodates saaki suisa mesitaru lennuaval. Neil puhkudel satub ta muidugi mesinikuga pahuksisse, aga muidu on inimesed väga rahul, et keegi aias kärbeste ja sääskede armeed harvendab.
Tema kärbsejaht on tore vaatepilt. Täiesti rahuliku südamega lubab ta meil sellest vaatemängust osa saada. Ja nagu kartuses, kas me ikka näeme, kuidas ta seda teeb, jääb ta tihti õhus kiirelt tiibu liigutades ühele kohale paigale. Seirab seal „rippudes“ saaki ning teeb seejärel täpse sööstu. Vaid vihmase ilma korral, kui putukad ei lenda, pole ka etendust. Siis otsib kärbsenäpp toitu puutüvedelt, okstelt, lehtedelt ja maastki. Nagu enamik linde. Isegi mõne marja pistab lind vahetevahel suhu. Vahelduseks.
Laulumees hall-kärbsenäpp küll pole, aga päris tumm ka just mitte. Sageli kuuleme tema kutsehüüdu „sriit“ ning hoiatushüüdu „ii-tsak“ või „ii-tsaktsak“. Nii nagu tema väljanägemine on tagasihoidlik, nii ka häälitsused pole liiga pealetükkivad. Kuuleb neid adressaat küll, aga kõrvu ei lukusta kohe kindlasti mitte.
Juulis on paljudel kärbsenäppidel pojad juba suureks kasvatatud, aga paljud on veel pesades ja ootavad kärbsesuutäisi. Pesad, kus nad seda teevad, võivad asuda üpris kummalistes kohtades. Metsas, kus hall-kärbsenäpid samuti pesitsevad, võivad nad küll pesa ka puu otsa ehitada. Olen leidnud tema pesa näiteks kuuse külgoksalt, nagu seda mitmed „tavaliste“ kommetega linnud teevad. Hall-kärbsenäpi jaoks on aga tavalised pesakohad näiteks maja seintel, kus toeks teinekord vaid seina löödud nael. Nende pesi on leitud majade karniisidelt, aknaraamidelt, seina najale toetatud labidavarrelt, pesakasti katuselt, vanast rästapesast, vanast suitsupääsukese pesast, puuriidast jne. Tähtis, et oleks millelegi toetada. Sageli ei oska emaslind, kes pesakoha määrab, oma naiseliku suhtumisega piisavalt turvalist kohta valida ja pesa võib enneaegselt alla kukkuda. Võib-olla lähtub ta mingitest esteetilistest emotsioonidest ja ei suuda kainelt läbi kaalutleda. Isaslinnu nõu ka kuulda ei võta…
Seepärast võib igaks juhuks räästa alla varjulisse kohta mõne rõhtsa aluse üles lüüa, kuhu kärbsenäpil oleks hea pesa toetada. Alusele võiks kindluse mõttes ka väikese randi teha ümber, takistamaks tuule poolt pesa minemapuhumist. Veel parem, kui koht oleks tuulte eest varjatud. Mul omal juhtus kord nii, et minu poolt paigaldatud aluselt sauna seinal pühkis tormituul hall-kärbsenäpi pesa koos munadega minema. Et oleks pidanud aluse varjulisemasse kohta paigaldama, oli tagantjärele tarkus.
Kui aga pesakohavalikuga kõik täppi läks, ootavad pojad pesas süüa. Lemmiktoiduks on mõistagi kärbsed, aga ega siis alati ainult maiustada ei saa. Päevasel ajal toovad vanemad toiduks ka parme, kiile ja päevaliblikaid, õhtutundidel on ülekaalus ööliblikad. Ja ära süüakse kõik, isegi jonnimist pole märgata. Vihmaste ilmadega tuleb üldse ämblike, liblikaröövikute ja mardikate vastsetega leppida. Aga pojad kasvavad jõudsasti ja juba paari nädala vanuselt suudavad lennata. Kohe pärast seda lahkuvad nad pesakohalt ning rohkem ei pruugigi me nendega kohtuda.
Juba augustis võtab suurem osa hall-kärbsenäppe rännutee ette, vaid mõned jäävad septembri alguseni kohale. Teekond, mis ees ootab, on pikk. Sihiks Kesk- ja Lõuna-Aafrika. Seega praegu on veel viimane võimalus neid toredaid kärbeste kirstunaelu jälgida ning õnneks on nad tuleva aasta mais taas tagasi!
ilmunud ajalehes Virumaa Teataja 29.07.23
