Metsvint

Suurest metsvintide armeest on eliitüksused tänaseks pärale jõudnud. See lind on eriline nähtus meie linnuriigis. Eriline selle poolest, et on nii tavaline. Suvepoolaastal on peaaegu võimatu liikuda ükskõik millises maastikus, kus vähegi puid kasvab, kohtamata igal sammul metsvinti. Olgu siis metsateel või linnatänaval, pargis või rabamännikus. Mõnikord võib tema pidev valjuhäälne laul tüütavakski muutuda, nagu see ikka kipub olema nende asjadega, mida liiga palju on.

Aga metsvinte on tõesti palju, nende arvukuseks hinnatakse meil kuni kaks miljonit haudepaari. Mis teeb neli miljonit lindu. Kui neil suve jooksul ka kaks pesakonda poegi suureks kasvab, on neid sügiseks juba üle kümne miljoni meie puistutes liikvel! Ühelgi linnuliigil pole nii võimast armeed vastu panna.

Metsvindi laulu on tõlgitud inimkeelde: „Siit siit siit metsast ei tohi võtta mitte üks pirru tikk!“ See sõnum on metsvindil huulil olnud aastasadu, kuid mida aeg edasi, seda kurtidematele kõrvadele ta seda esitab. Võetakse mitte üksnes pirru tikke vaid kogu mets maha, üks lageraielank järgneb teisele. Ja metsvint peab seda kurvalt pealt vaatama ning edasi laulma oma laulukest, mis parata, et keegi kuulda ei võta. Vähemalt teised vindid kuulavad ja teevad omad järeldused. Et see territoorium on juba hõivatud ning tuleb endale uus otsida. Kui kohe pole seda nõus tegema, läheb kakluseks ning piirid pannakse jõuga paika.

Kui piirid paigas, siis läheb pesaehituseks, umbes kuu aega pärast saabumist. Saabuvad aga esimesed metsvindid tavaliselt juba märtsi lõpus, suurem osa siiski aprillis. Tulla pole ju kaugelt, metsvindid veedavad talve Kesk- või Lääne-Euroopas. Pesaehitusel töötab isaslind vahel varustajana, enamasti aga valvuri ja ihukaitsjana. Emaslind teeb nii üldehitus- kui viimistlustööd. Ja ehituskunst on metsvindiemal hästi käpas. Pesa saab väga korrektne paksuseinalina poolkera, mis väljastpoolt kaetakse samblike ning ämblikuvõrguga. Puu otsas oksakaenlas paiknedes sulandub ta ümbritsevaga hästi kokku.

Maikuus muneb vindiema pessa viis muna ning juba enne kuu lõppu on pojad pesas süüa nõudmas. Poegi toidavad metsvindid putukatega, ka ise söövad pesitsusperioodil lihatoitu, aga muul ajal on nad taimetoitlased, süües igasuguseid seemneid, õrnu taimepungi, marju ja muud suupärast. Pesitsusperiood aga ei lõpe veel maikuiste laste elluastumisega, ka teine pesakond peab veel sel suvel tuule tiibadesse saama.

Seetõttu kuuleme metsvindi laulugi tervelt nelja kuu vältel, saabumisest kuni juuli teise pooleni. Lisaks laulule on kuulda vinte pidevalt ka „vintimas“, nende kutsehüüd on „vint, vint“. Sage häälitsus on veel „trüüt, trüüt“, mida nimetatakse vihmahüüuks ehk kilgihüüuks. Vihma ennustamisega vindid muidugi ei tegele, seos vihmaga sel trüütimisel tegelikult puudub, aga kilgi häält meenutab see küll.

Metsvindi laul ei kuulu kaunimate linnulaulude hulka, aga belglastele meeldib metsvindi laul ja küllap ka välimus sedavõrd, et juba aastasadu on neid peetud puuris lemmiklindudena. Seda eriti Lääne-Belgias Flaami regioonis, kus harrastatakse ka omapärast spordiala „finching“ ehk „vinkenzetting“ (vindiistumine). Iseenesest kujutab see vintide lauluvõistlust. Vintide isaslinnud rivistatakse puurides tänava äärde ning iga lind laulab oma laulu. Iga laulukorra järel tõmmatakse kriidiga puust tahvlikesele kriips ning vint, kes laulab ühe tunni jooksul kõige rohkem kordi, ongi võistluse võitnud.

Varaseimad ülestähendused selle spordiala harrastamisest pärinevad 1593. aastast, aga arvatakse, et tegelikult pärineb see veelgi varasemast ajast. 19. sajandi lõpus olla ala populaarsus vähenenud, kuid peale esimest maailmasõda hoogustus taas ning on populaarne tänini. Vaatamata sellele, et tänapäeval seadused ei luba metsalinde puuris pidada, hinnati 2006. aastal vindipidajate arvuks Belgias 13 000 inimest. Hankisin minagi vindiistumiste korraldajate kontaktid ning pidasin plaani seda kummalist võistlust piidlema minna, kuid koroonaviirus on selle plaani juba teist kevadet edasi lükanud.

Meil Eestis võistlevad metsvindid õnneks siiski vaid vabal tahtel ja pesitsusterritooriumide eest. Mida paraku jääb aina vähemaks, sest raiesmikud vintidele elupaigaks ei sobi.

Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja, Metsvint 17.04.2021, lk 4