Tikutaja
Tikutaja ehk taevasiku möhitamiseta taevakõrgustes ei kujuta kevadet ettegi. Ikka „mehehehe… mehehehe“, justkui kits mökitaks taevas. Sellest ka laialt levinud taevasiku nimi. Kuna see möhitamine on niivõrd erinev teistest kevadhäältest, teatakse seda lindu hästi, iseasi kas ka tema õiget nime. Tikutaja nimi pärineb ju linnu teisest laulusalmist „tikut-tikut-tikut“. Tikutamist ja möhitamist kuuleme sageli vaheldumisi, sest tikutab lind kõrgemale tõustes ja möhitab laskudes. Tikutada võib ka maapinnal või kivil või kännul või posti otsas paigal püsides. Aga et tikutaja sabaga laulab, on ehk paljudele üllatuseks? Nii see tõesti on, et möhitamine kõrgustes on tekitatud äärmiste sabasulgede vibreerimise tulemusel. Ega selliseid sabaga lauljaid meil teisi polegi, isegi laias maailmas on neid mõni üksik. Seega tikutaja on eriti ainulaadne tegelane meie linnuriigis.
Kõige sagedasemalt näemegi (või pigem kuuleme) tikutajat kevadisel mängulennul. Kui aga juhtume silmama teda maapinnal või mõnel kõrgemal kohal tikutamas, saame alles õieti aimu tema väljanägemisest. Rästasuurusel pruunitriibulisel ümaral linnul on kangesti pikk nokk, lausa pool tema kehapikkusest. Sellega on tal hea pehmest pinnasest ussikesi välja sonkida. Just soised niisked heinamaad talle elamiseks meeldivadki. Ega me küll ise liiga sageli sellistes paikades ei liigu, aga kui siiski satume tikutaja pesa või peatuspaiga lähedusse, lendab ta sealt üles üpris vastumeelselt, vaid mõne meetri kauguselt. Ütleb „käätš“ ning teeb lennul haake nagu jänes tagaajaja eest põgenedes. Selle käätsumise ja siksaklennu järgi on teda hea ära tunda, sest teised nepid niiviisi ei eemaldu. Tikutajale on läbi aegade ka jahti peetud ning selle suhteliselt pisikese siksakitaja tabamine nõuab kütilt suurt osavust. Nii hakatigi ammustel aegadel tikutaja (inglise keeles Snipe) tabajaid tunnustavalt snaipriteks kutsuma. Tänapäeval on snaipril hoopis laiem tähendus ning ega keegi suurt enam ei teagi, et täpsuslaskurite nimetus tikutajate küttimisest pärineb.
Uurisin ka Sagadi kirglikult jahimehelt Peeter Hussarilt, kuidas temal tikutajatega suhted: „Ega tikutajajaht Eestis kuigi levinud pole, kuna eeldab linnukoeraga jahti, aga mina olen neid sügiseti lasknud ikka kümneid. Nende tabamine eeldab arusaamist, kuidas neid tabada. Aga liha on väga hõrk ja maitsev, koos partidega süües ikka täielik kirss tordil! Vanas jahikultuuris on tikutaja kõige hinnatum jahisaak. Igaüks teda ei taba.“
Ega enam mäletata ka neid paljusid legende, mis vanarahvas tikutajate kohta on teadnud rääkida ning ehk tasub üht neist meelde tuletada: Tahtnud üks vanatüdruk taevasse saada ning rääkinud: „Tikun taeva, tikun taeva!“. Aga kui taevaväravasse jõudis, olid seal mehed vastas ja ei lasknud teda taeva. Tüdruk hakkas hurjutama: „Meheed, meheed!“ Nii nüüd tikutaja teebki: „Tikun taeva, tikun taeva! Meheed, meheed!“.
Tikutaja on kevadel varane saabuja, esimesed jõuavad juba märtsis pärale, mõni üksik jääb talvekski. Kui aga hulk kevadeid tagasi märtsis veel kõrged hanged uhkeldasid ning siis kuivalt raiesmikult hangede keskelt ikka „Tikut, tikut!“ ja „Tikut, tikut, tikut, tikut!“ kuulsin, tundus asi kahtlane ning kontrollima minnes lendas hoopis pasknäär krääksudes minema. Pettis ära küll!
Tänavu trehvasin esimest tikutajat 27. märtsil Kaasiksaare külas, kus ta põllule kogunenud lombist partide ja kiivitajate vahelt siksakitades lendu tõusis. Päev hiljem kordus sama ühel Tapa äärelinna lombil ning lihavõttepühade ajal kostis tikutamist nii Kõrma kui Palasi külas. Eks ikka neis paigus, kus liikumas olin. Kindlasti võib aprillis-mais taevasikkude möhitamist nautida kõikjal maakonnas, seda muidugi tikutajatele sobivates elupaikades.
Aastate eest juulikuus Fääri saarte ainsas lennujaamas maandununa oli aga rõõm suur, kui lennujaama ümbruse taevas tuttavat möhitamist täis oli. Seal kaugel põhjas oli veel kevad ning tikutajate mängulend täiesti omal kohal.
Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja,Tikutaja 10.04.2021, lk 4