Suurkoovitaja

Suurkoovitaja on kõige suurem kurvitsaline, keda meil kohata võib. Justkui väiksemat sorti hani patseeriks heinamaal … aga nokk reedab, et see ei saa olla ükski teine lind. Sellist pikka ja kaardus nokka teistel pole. Tahtmatult tekib küsimus, kas see talle tüliks pole? Aga küllap ta on sellise nokaga harjunud ning oskab seda enda huvides ära kasutada. Tänu pikale nokale suudab koovitaja pehmes pinnases toitu hankida kuni 14 cm sügavuselt, millega teised samas elupaigas toituvad linnud hakkama ei saa. Hoidku vihmaussid vaid alt! Ka kõrge ja tiheda heina seest on selle toreda noka abil mõnus putukaid noppida. Nii et igati praktiline abivahend on see naljakas nokk koovitajale. Vanasti arvati isegi, et koovitaja pistab oma noka talveks taguotsa ning toit käib ringi. Hea fantaasia ikka inimestel!

Suurkoovitaja armastab lagedat maastikku. Pesitsemiseks sobivad talle rannaniidud, heinamaad, lagerabad, aga ka põllumajanduslikud rohumaad, kui neid liiga intensiivselt ei majandata. Sest olgugi koovitaja visa võitleja ja poegade kaitsja looduslike vaenlaste – rebaste, kährikute, kullide ja vareste vastu, ega traktorite ja niidukite terade peale ei hakka isegi koovitaja nokk. Seetõttu on jaanieelne silotegemine ja heinaniitmine koovitajate suhtes vastutustundetu, mistõttu loodavad koovitajad ja teised rohumaadel pesitsevad linnud põllumeeste mõistmisele ning niitmisega hilisemale alustamisele.

Koovitajad on häälekad linnud. Eriti vahvad on isaslindude trillerdused mängulennul, mil lind tõuseb kõrgustesse ning laskub sealt aeglaselt allapoole, trillerdades nii kõlavalt, et kõik ümberkaudsed heinamaad on muusikat täis. Need trillerid kostuvad asulatesse ja isegi äärelinnadesse ära. Need panevad õhu helisema nagu lõokese lõõritusedki. Suurkoovitajad saabuvad aprilli alguses ning sealtpeale on võimalus nende trillereid nautida. Ise kohtasin tänavu esimesi trillerdajaid Vaeküla kandis 11. aprillil. Nüüdseks on ammugi läbi ka põhjapoolsete koovitajate läbiränne ning meie omadel on pesitsemine täies hoos. Neid „omasid“ on ligikaudu 3000 paari.

Koovitaja peres on isaslinnul kandev roll. Kõigepealt valib ta pesitsusterritooriumi, seejärel voolib oma kõhuga pesasüvendi. Kui emaslind on munad, mida on enamasti neli, ära munenud, aitab koovitajaisa neid võrdselt emaga haududa. Peale poegade koorumist aga koovitajaema pikalt koduste töödega ja laste kasvatamisega ei tegele vaid jätab selle isa ülesandeks. Millega too muidugi suurepäraselt hakkama saab.

Siinkohal on huvitav meenutada, et inglise helilooja Benjamin Britteni 1964. aastal esietendunud muusikalises draamas „Koovitaja jõgi“ (Curlew River) laulavad üldse ainult mehed, aga vaevalt Britten laulupartiisid meestele kirjutades koovitajate pereelu peale mõtles.

Lastekasvatamisega alustas koovitajaisa juunis ning juulis saavutavad koovitajanoorukid lennuvõime, misjärel asuvad elama seltsingutesse ja parvedesse. Koos käiakse nii toitumas kui puhkamas. Ka hea ujumisoskuse on koovitajad omandanud, nii et enne lennuvõime saabumist on veekogude kaldail ujumisoskusest ohu puhul suur abi.

Augustis hakkavad meie koovitajad juba rännuplaane seadma. Nende rännusihid on ju suhteliselt kauged – Aafrika idarannik ja Lõuna-Aasia. Euroopaski talvitub üle 420 000 koovitaja, aga need on enamasti põhjapoolse päritoluga. Ainuüksi Soomes pesitseb ju 40 – 60 000 paari suurkoovitajaid, ligi 20 korda rohkem kui meil! Soomes on suurkoovitaja valitud isegi maakonnalinnuks, seda maa lääneosas Etelä-Pohjanmaa (Lõuna-Põhjamaa) maakonnas, mille keskuseks on Seinäjoki. Aga suurkoovitajaid pesitseb suur hulk veelgi kaugemal põhjas, nende lavila piir kulgeb Norra-Arhangelski-Obi lahe joonel. Kui Rootsis toimusid 2015. aastal rahvuslinnu valimised, eelistasid põhjapoolsete läänide – Norrbotteni ja Västerbotteni elanikud suurkoovitajat lausa Rootsi rahvuslinnuna näha.

Põhjapoolse päritoluga suurkoovitajate läbiränne kestab meil oktoobri alguseni. Nii aastast aastasse võime kohata samu tuttavaid koovitajaid, sest nende eluiga on suhteliselt pikk, vanim teadaolev suurkoovitaja on elanud üle 31 aasta vanaks.

Praeguseks on suurkoovitajate helisevate kevadhäälitsuste aeg möödas, aga huvitavaid partiisid on neil lindudel palju: kurb nuuksumine, lõbus trallitamine, vile ja flööti meenutavad hääled. Kui aga silmapiirile tekib midagi koovitaja arvates kahtlast, laseb ta kohe käiku hoiatushäälitsuse: kvi-vi-vi, mille peale kohe reageerivad ka teised ümberkaudsed suurkoovitajad. Kui õnnestub suurkoovitajat ka lennul jälgida, hakkavad silma selle muidu pruunitähnilise linnu mustjaspruunid hoosuled, säravvalge sabajuur ja vöödiline saba. Mõnikord lendab koovitaja aeglaste tiivalöökidega juskui luurates, teinekord jällegi kiirelt nagu part. Ta on lind, kes on täis üllatusi.

Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja, 30.04.22, lk 11