Suitsupääsuke
Homme, 01. mail on Eesti Ornitoloogiaühingu sünnipäev, suur juubel. Kuna ornitoloogiaühingu logo kaunistab suitsupääsuke, on vältimatu just tema nimetamine selle nädala linnuks. Eks aprilli lõpus-mai alguses on alati ka suitsupääsukesi koju tagasi oodata. Tänavu on Lääne-Virumaal teada esmakordne suitsupääsukese kohtamine 18. aprillist, mil Väike-Maarja linnuvaatleja Jaana Vain kohtas meie rahvuslindu Eisma sadamas.
Rahvuslinnu tiitlit kannab suitsupääsuke Eestis juba üle poole sajandi, alates 26.11.1962. Rahvuslikuks sümboliks kinnitati ta aastal 1988.
Miks ei valitud esilinnuks näiteks tänavust aasta lindu kuldnokka? On ju kuldnokk praegusel ajal rohkemates kodudes iga-aastane külaline kui suitsupääsuke. Ta on esimesi kevadekuulutajaid, kuldnoka varakevadine laul koduõuel ei jää kellelegi märkamata. Temale seatakse üles pesakaste nii maal kui ka linnas. Ja siin ongi põhjus, miks kuldnokka kohtame rohkematel koduõuedel kui pääsukesi. Pesakastide olemasoluta pesitseksid kuldnokad hoopis mujal, looduslikes õõnsustes ja õnarustes ning need ei paikne tavaliselt koduõuedel. Suitsupääsuke aga hoonetesisese pesitsejana ei leia enam sageli tänapäevastesse hoonetesse sissepääsu ning sobivate pesitsuskohtade puudumisel polegi enam iga pere liikmeks. Ometi on rahvuslinnuks valitud just nimelt suitsupääsuke, mitte kuldnokk ning selle tõsiasja põhjusi tuleb otsida märksa kaugemalt ajaloost ja sügavamalt rahva mälust kui seda on 21. sajand.
Nimelt on suitsupääsuke olnud Eesti talurahva kaaslaseks aastasadu, kuldnokk saanud selleks märksa hiljem koos pesakastide valmistamise kombe levimisega. Ja pärit on see komme suure tõenäosusega haritud mõisahärradelt, kes sageli suured loodusesõbrad olid.
Eestlastele on suitsupääsuke väga oluline sümbol. Teda kujutatakse logodel ja postmarkidel, kujutati meie suurimal rahatähel – 500-kroonisel. Enamasti kujutatakse teda lendavana. Eks ikka sellepärast, et tema suurim atraktiivsus seisnebki osavas lennukunstis. Suitsupääsuke on laululindude hulgas kõige kiirem ja osavam lendaja, kes võib läbida tunnis kuni 120 kilomeetrit. Maanteel liikudes tuleks tal pidevalt trahvi maksta, õnneks on õhuriigis omad seadused. Õhuriigi seaduste järgi maksavad trahvi sagedamini aeglased ja kohmakad lendajad, trahvimääraks sattumine röövlinnu saagiks. Suitsupääsukese osava lennu tulemusel satuvad aga tema saagiks tuhanded õhus askeldavad putukad. Teadlased on välja arvutanud, et iga pääsukesepaar koos järglastega hävitab suve jooksul umbes 100 000 putukat.
Ometi ei möödu suitsupääsukese elu vaid õhus nagu temaga välist sarnasust omaval piiritajal. „Istuvad siin nagu pääsukesed traadil,“ kasutatakse sageli võrdlusena tihedalt rivis istuvate laste kohta. Võrdlusena võetakse kasutusele nähtusi, mis küllalt tüüpilised on. Elektritraatidel istuvad pääsukesed on piisavalt tüüpiline nähtus. Kevadel ja suvel puhkavad nad seal tiibu ja sädistavad laulda paarikesi, sügise poole rände eel istuvad traatidel juba parvedena.
Inimese suhtes on suitsupääsuke mõõdukalt usaldav ja sõbralik, kuid vaid seni, kuni temast mingit ohtu pole aimata. Kõiki, kellest linnule või tema pesale mingit ohtu võiks karta, ründab suitsupääsuke südilt, olgu see siis kass või mõni juhuslikult pääsupesa lähedusse sattunud suleline. Suitsupääsuke on üldse riiaka loomuga. Oma liigikaaslastega arenevad vahel nii ägedad tülid, et klammerdutakse üksteise külge varvaste ja küüniste abil ning kukutakse üheskoos maapinnale, kus võitlus võib edasi kesta. Eriti ägedad olevat võitlused emaslindude vahel, kus üks võitlejatest võib surmagi saada. Kord püüdsin garaaži putukajahile lennanud pääsupaari rõngastamiseks ja minu suureks üllatuseks hakkasid erinevates peopesades vangistuses viibinud linnud lähestikku sattudes teineteisele nokahoope jagama. Vist püüdsid jõuga selgeks teha, kumb lõksulangemises süüdi on. Igatahes meenub siinkohal ütlus, et eestlase lemmikroaks olla teine eestlane. Kui sama ka meie rahvuslinnu kohta kipub sobima, siis seda rohkem ta oma tiitlit väärt on.
Tähelepanuväärne on pääsukeste pesaehituskunst. Sarnaselt oma lähisugulase räästapääsukesega ehitab suitsupääsuke pesa porist ja savist, mida süljega immutab ning millesse sideaineks põimib õle- ja rohukõrsi, jõhve, karvu ja sulgi. Pesa sisemus vooderdatakse rohukõrte ja sulgedega. Taolisi savipesi ei ehita meil ükski lind peale pääsukeste. Kui valitud pesapaigas leidub savikat mulda ja ehitusperioodil on piisavalt niiskust, võib niisugune pesa vastu pidada aastaid. On teada isegi aastakümneid vastu pidanud pääsupesi. Tihti aga pole need tingimused täidetud ja pesad ei saa piisavalt tugevad. Seetõttu pole harvad juhused, kus pesa koos poegadega alla kukub. Koos poegadega seetõttu, et pojad võtavad kasvades kiiresti kaalus juurde ning pude pesamaterjal ei pea raskusele vastu. Pääsukestel veab, kui inimene allakukkunud pojad enne kassi leiab. Kui pojad asetada mingi karbiga vana pesa kohale või selle lähedusse, toidavad vanalinnud neid edasi ja kõik võib hästi lõppeda. Veel parem, kui juba ennetavalt pesa alla tugilaud lüüa. Ja tegelikult toodetakse pääsukestele tehispesigi, nende kasutamine teeb suitsupääsukeste elu veelgi turvalisemaks.
Kõigepealt aga ootame rahvuslinde koju tagasi ning tulla on neil pikk maa, suitsupääsukeste talvitusalad asuvad Lõuna-Aafrika Vabariigis.
Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja, Suitsupääsuke 01.05, lk 4
