Sõtkas

Kas oskate arvata, mida ühist on vene kirjanikul Nikolai Gogolil (1809-1852) ja 1995-ndal aastal valminud Bondi-filmil „Goldeneye“? Gogoli tuntumad teosed on „Surnud hinged“, „Revident“ ja „Õhtud külas Dikanka lähedal“, kuid ühtki neist ega ka muid Gogoli teoseid pole „Goldeneye“ stsenaariumiks kasutatud. Seos on hoopis selline, et nii Gogol kui Goldeneye tähendavad eesti keeles lindu nimega sõtkas, üks vene, teine inglise keeles.

Märtsis algas suur sõtkaste läbiränne, kuni mai keskpaigani kestva rändeperioodi jooksul lendas siit läbi umbes pool miljonit sõtkast. Ega neid talvel ka vähe polnud, mõnikümmend tuhat sõtkast veetis merel jäävabadel aladel talve. Seal võis neid näha suurtes parvedes, koos aulide ja kosklatega. Isasõtkaid on hea ära tunda valgete põselaikude järgi, need paistavad kaugele.
Ka sisemaa jäävabadel veekogudel võib sõtkaid kohata talvelgi. Meie maakonna sõtkarikkaim järv oli tänavu talvel Ulvi Veskijärv, kus pidevalt veetis aega umbes veerandsada isendit. Aga üksikuid isendeid või paarikaupa oli näha nii Rakveres kui Tapal, samuti Jänedal, Mõdrikus, Vetikul, Nõmmel jm.

Nii kui meie siseveekogudel hakkab jää taanduma, jõgedel varem, järvedel hiljem, nii hakkab seal kohtama ka pesitsusplaanidega sõtkapaare. Nad tulevad alati koos – valgete põskedega sinakate peadega isasõtkad ja pruunipäised emad. Silmad mõistagi säravad kuldselt, ega ingliskeelne nimi neil asjata Goldeneye pole. Jätkugu läbirändajaid pealegi mai keskpaigani, Arktika suveni läheb ju veel aega, meie sõtkad asuvad pesitsema juba aprillis. Selleks on kõigepealt vaja leida mõne veekogu lähistel sobiv puuõõnsus. Hästi sobib ka pesakast, kui mõni hea inimene sellise on valmistanud ja veekogu kaldale üles vinnanud. Sõtkale sobiv pesakast on päris pirakas, oma pool meetrit kõrge ja 12 cm suuruse lennuavaga. Seda mõõtu kaste kasutavad meelsasti ka jääkosklad ja kakud. Mõned kevaded tagasi juhtus mu oma maakodus tiigil sõtkapaar peatuma, kui pärast nädalast vahet sinna ühel kaunil kevadõhtul kohale saabusin. Samal õhtul meisterdasin kohe ka pesakasti valmis ning viisin tiigi kaldale kase otsa, kuid sõtkaid rohkem ei trehvanud. Ka mitte järgmistel aastatel, väikesed tiigid neile ei sobi. Küll oli aga sõtkaema poegadega peagi Mõdriku mõisapargi tiikidel näha.

Sõtka pojad lahkuvad pesast kohe peale koorumist. Ei maksa karta, et kuidas nad puu otsast alla saavad, nad hüppavad. Kuna vastkoorunud sõtkapoeg on imekerge, ei saa ta kõrgelt hüpates viga. Ema juhib pojad kohe lähima veekoguni ning seal on nad juba ohutus paigas, sest ohu korral oskavad need imepisikesed sulepallid juba sukelduda. Sõtkad ongi sukelpardid, toiduotsimine käib neil kogu elu sukeldudes. Aprilli lõpus-mai alguses munetud munakurnast kooruvad pojad juuni esimesel poolel ning õpivad nüüd kõik tarkused sõtkaemalt, kuna isa lahkus pere juurest juba mai lõpus. Loodus on nii seadnud, et sõtkaisad sulgivad juunis ning kogunevad selleks merele. Nii et kui ükskõik millise sõtkalapse käest küsida „Kus su isa on?“, on kindel vastus: „Isa on merel!“. Sel ajal ei kuule me seda niivõrd iseloomulikku tiivavilinat, mida sõtka lend tekitab, kuna sulgivad linnud ei saa lennata. Kuid muul ajal tunneme sõtkad ära ka ilma neid nägemata, sest teiste lindude lend sellist toredat tiivavilinat ei tekita.

Sügiseti peetakse sõtkastele ka jahti, kuid ise jahivad sõtkad veekogu põhjast selgrootuid. Veealust taimetoitu tarbivad nad oluliselt vähem. Kui nüüd tekkis nende toredate veelindude elu vastu rohkem huvi, soovitan raamatukogust küsida Soome kirjaniku Yrjö Kokko 1973. aastal eesti keeles ilmunud raamat „Ungelo tare“, mis jutustab sõtkaste ja väikekosklate pesaelust Lapimaal. Just sinnakanti need sajad tuhanded sõtkad kevadel suunduvadki.

Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja, Sõtkas 12.06.2021, lk 4