Sookurg
September on sookurgede rännuaeg. Kuresõpradele tõeline tipphetk. Ühelgi teisel ajal aastas pole meil nii palju sookurgi liikvel, eriti veel suurte seltskondadena. Meie oma sookurgedele lisandub suurte parvedena külalisi põhjast ning kirdest – Soomest, Karjalast ja Leningradi oblastist Venemaalt. Korraga peatub meil septembris tervelt 30 000 kuni 40 000 sookurge. Sama hulk väikseid värvulisi võiks siin ka tähelepanu köitmata toimetada, aga sookurg, see kuninglik suleline, on ju toonekurgedestki märgatavalt suurem. Pikkust on tal pooleteise meetri jagu, kaalu 5-6 kg, tiibade siruulatus kahest kahe poole meetrini. Ja kui sellised suured linnud veel suuri rändekogumeid moodustavad või taevas suure kolmnurga moodustanuna üle meie peade lendavad, on võimatu neid mitte märgata.
Öeldakse, et kui kured lähevad, on kurjad ilmad. Septembrikuistel ilmadel pole aga viga midagi. Sellepärast veel kured kohe ei lähe ka. Siin veedavad nad mõnegi nädala, enne kui tõepoolest ära lähevad ja siis on tõesti ilmad juba kurjemad. Sest sookurgede ränne kestab oktoobri lõpuni, mõned kured on veel novembriski kohal. Aga mõned varem, teised hiljem, pika rännutee võtavad nad ette kõik.
„Teele, teele, kurekesed, üle metsa, maa. Üle suurte mägede ja üle mere ka…“- see laul tuli omal ajal kõigil algkoolijütsidel selgeks õppida. Praegustel ehk enam mitte? „… ikka ikka lõuna poole, kus Egiptimaa“ oli laulu lõpurida. Tänaseks on kureuurijad kindlaks teinud, et meie sookured Egiptuses siiski ei talvitu. Lemmikpaigaks on neile hoopiski Hispaania. Aga mis seal imestada, ka paljud eesti ärimehed on seal omale villad muretsenud ning samuti Hispaania omale talvituskohaks valinud. Mõned ei tulegi enam tagasi, nii meeldima on hakanud sealne soe kliima.
Kured siiski tulevad, nemad on varustatud rännuinstinktiga, mida meil, inimestel, pole. Päris esimesel eluaastal noored sookured sünnipaika küll ei naase, aga alates teisest eluaastast kipub koduigatsus peale tulema. Nelja-aastaselt luuakse juba oma pere. Üldse arvatakse sookured looduses elavat paari-kolmekümne aastaseks, vangistuses on teada neljakümne kaheseks elanud lind.
Septembris kohtame sookurgesid tavaliselt põldudel toitumas. Selle nädala esimestel päevadel loendasin Kõldu küla põldudel üle 120 sookure ning Sagadis koguni ligi 400. Linnuvaatleja Viive Kiis loendas aga 8. septembril Annikveres 900 ning 3. septembril Vanamõisas 1100 isendit. Viljapõldudelt leiavad nad maitsvaid viljateri, aga samuti hiiri, kes ka on viljaterade nosimise peal väljas. Suvel võisime noori mittepesitsevaid kurgi kartulipõllulgi kohata, kus nad noorte kartulimugulatega maiustasid. Aga sookure menüüsse kuuluvad ka marjad, eriti jõhvikad, samuti noored taimevõrsed, mitmesugused selgrootud loomad, kalad, kahepaiksed ja linnupojad. Vili ja kartul, marjad, kala ja liha – menüü meie omaga üpris sarnane!
Suvel kasvatasid sookured oma ühte või kahte poega varjulises kohas soos või mõne rabajärve õõtsikkaldal. Seal, kus teda ei segata. Kui peaksime suvel sellisesse kohta sattuma ja seal sookurgi märkama, siis kindlasti pole me oodatud külalised. Oma pesale, mis asub hõredas pilliroos, õõtsikul või laukasaarel ning kuhu aprilli lõpus-mai alguses on emakurg munenud kuni kolm rohekaspruuni laigulist muna, sookured meid ligi lasta ei soovi. Sellele juba ette mõeldes püüavadki nad pesale leida koha, kuhu on meiesugusel raske ligi pääseda. Ja ega meil sinna asja olegi, kui me just kureuurijad ei juhtu olema.
Koolipoisina püüdsin kodurabast sookure pesa üles leida. Luurasin kurgede järel, nägin neid sageli ühel laukasaarel, kuid pesa ei leidnud. Kas nad kavaldasid mind üle või olid nad mittepesitsejad, jäigi teadmata. Igal juhul oli tollal, möödunud sajandi seitsmekümnendatel, meie sookurgedel madalseisu periood, mil pesitsevate paaride hulgaks arvati olema vaid mõnisada. Tänaseks on kurgedel hoopis paremad ajad, pesitsevate kurepaaride hulka hinnatakse juba kuuele tuhandele! Küllap nüüd suudaksin pesa kergemini üles leida, kuid kas tasub kurgi tülitada?
Pigem mitte. Küll oleks aga mõtekas septembris sõita Matsallu, kus peatuvad meie suurimad sookure rändekogumid. Õhtuti saabuvad nad sadade kaupa toitumispaikadest rannaaladele ööbima, kus neid koguneb igaks ööks tuhandeid kokku. Hommikul hakkavad taas grupiti lahkuma. Tore on nende saabumist-lahkumist linnutornist jälgida. Selle nimel tasub Matsalu-sõit ette võtta küll. Miks mitte ühitada see ka Matsalu Loodusfilmide Festivali külastamisega. Probleem vaid selles, et homme on kolmapäeval alanud festivali viimane päev.
Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja, 17.09.2021, lk 6
