Pöialpoiss
Lumivalgekese muinasjutus on tegelasteks seitse pöialpoissi, aga nendest täna juttu ei tule. Lind, kes kannab pöialpoisi nime, on samuti selle saanud oma väiksuse tõttu, tegemist on Euroopa pisima linnuga. Sümboolselt on selle linnukese valinud oma rahvuslinnuks üks Euroopa pisemaid riike Luksemburg.
Oleme loodusfilmidest näinud, kuidas maailma väikseimad linnud koolibrid tiibu väristades ühe koha peal õhus püsivad ja õienektariga maiustavad. Oskab pöialpoisski sama trikki, kasutades seda teinekord putukate noppimiseks okstetippudest. Igasugused putukad ja muud pisiselgrootud tema toiduks ongi. Neid otsides valdab ta meisterlikult ka tihaste ja siisikeste osavust rippuda peenikestel okstel selg allapoole. Kui enamuste talviste linnukestega on lootust koduaias lindude toidulaual kohtuda, siis pöialpoiss sinna naljalt ei satu. Tema püüab metsas hakkama saada, lihatoidule truuks jääda ja sageli saab see talle saatuslikuks. Nii pisikesena, kaaludes vaid 5-7 grammi, ei ole lihtne meie suhteliselt karmile kliimale vastu panna ja nii hukkubki meil külmematel talvedel suur osa pöialpoistest. Õnneks ei jää kõik pöialpoisid talveks kohale eluga lotot mängima, väga paljud siirduvad Kesk-Euroopasse, siia tuleb aga lisa põja- ja idapoolsetelt pesitsusaladelt. Nii et meie talvised pöialpoisid võivad olla hoopiski koroljokid (vene keeles королёк) või hippiäinenid (soome keeles hippiäinen).
Pöialpoisi venekeelne nimetus viitab tema kuninglikule välimusele – on tal ju justkui kuldne kroon peas. Üle pealae jookseb tal musta ääristusega kuldkollane triip, mida isaslind ärevuses üles turritab. Ka ladinakeelne nimetus Regulus tähendab tõlkes kuningakest. Enamasti ei pane me neid pisikesi kuningakesi metsas tähelegi, sest põhiliselt otsivad nad toitu kuuskede võrades, moodustades talviti segasalku tihastega. Ka nende peenikesed kutsehüüud ei eristu väikeste tihaste omadest kuigivõrd ning nii võibki mõnigi inimene oma elu ära elada pöialpoisiga teadlikult kohtumata. Teinekord satuvad need pisikesed kaunitarid siiski ka metsa alusrindes liikuma, eriti tõepäraselt muidugi kadastikes, kus mets ongi madalam. Ning kui siis sattuda pöialpoiste liikumisteele, võib neid üpris lähedalt rahulikult silmitseda, sest inimese suhtes need linnukesed sugugi pelglikud küll pole. Võivad möödaminnes isegi õlale korraks istuda, olen seda ise kogenud.
Kui teoretiseerida, et pöialpoiss õlale istudes laulu lahti laseks, võiks eakamal inimesel see siiski kuulmata jääda, sest pöialpoisi laul on ülipeenike, kõige kõrgemate nootidega linnulaul, mida vananeva inimese kõrv lakkab kuulmast ühe esimese loodushelina. Noorena on see siiski väga hästi kuuldav ning pöialpoisi laulu tasub metsa, parki või kalmistule otsima minna juba veebruari lõpust alates. Muidugi võib seda kuulda terve kevade ning suvelgi, vahel varasügiseni välja. Ülikõrgete nootide ning ühtlaselt rütmiliste liirituste järgi on pöialpoisi laulu hea meelde jätta ning hiljem ära tunda ilma lindu ennast nägematagi. Pikk lauluperiood on pöialpoisil aga sellepärast, et ta pesitseb ühe hooaja jooksul kaks korda. Kuna nii pisikesel linnukesel pole eluiga kuigi pikk, keskmine vaid paar aastat, on vaja usin olla järglaste soetamisel. Oma pisikese samblakera meenutava pesa ehitab pöialpoiss tavaliselt kuuse oksaotste külge rippuma ning vähesed inimesed on seda leidnud ning oma silmaga näinud, aga see-eest on imepisikestel pöialpoisipoegadel seal hea turvaline suureks kasvada. Pesa on pehme ja seest sulgedega vooderdatud. See pöialpoisilaps, kes saab vanematelt kõhutäie, poeb seejärel pesapõhja, andes ruumi ukse juurde tühja kõhuga õdedele-vendadele ja nii nad seal aina positsioone vahetavad. Nii käib see kõigis meie umbes veerandmiljonis pöialpoisiperes. Enne veel on aga pöialpoisiema pesapõhja munenud mitmekihiliselt kümmekond muna, millede kogumass ületab kaugelt pöialpoisi enda kehakaalu. Väike, aga tubli!
Müüdi järgi on pöialpoiss ka kaval. Kord korraldanud linnud võistluse, kes suudab kõige kõrgemale lennata. Sellest saavat lindude kuningas. Ning kui siis kotkas lennanud peaaegu päikeseni välja, aga enne siiski väsinud, näinud ta peakohal pöialpoissi veel kõrgemale lendamas. Pöialpoiss olla end varem peitnud kotka sulgedesse ning kasutanud sinnamaani priiküüti. Nii lennanudki pöialpoiss päikeseni ning kõrvetanud seal oma pealae kuldseks. Sellest müüdist pärinevad ka varem jutuks olnud pöialpoisi nimed vene ja ladina keeles.
Igal juhul saame meie sellest vaid rõõmu tunda, et Virumaa metsades sellised imepisikesed kaunid linnukesed elavad, kes vaatamata kodus ehitud jõulupuudele metsakuuskedele imesümpaatsete ehetena mõjuvad.
Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja 29.12.21 lk 8
