Ohakalind
Ohakalindu kohates võib esmapilgul tekkida kahtlus, kas mõni puurilind on kusagilt koduaknast välja pääsenud. Selliseid kauneid kirju sulestikuga vidistajaid oleme ju siin põhjapoolkeral harjunud pigem just puurides pidama ja metsalinnud näevad tagasihoidlikumad välja. Kuid ohakalind on tegelikult meil täiesti tavaline looduslik linnuliik, vaatamata oma veidi eksootilisele sulestikule. Ka igas Lääne-Virumaa pargis ja suuremates aedades. Ega tal ju teab mis imevärve polegi sulestikus – punane nägu, kollane tiivatriip, valged põsed, kõhu- ja sabaalune, mustad tiivad, saba, pealagi ja kukal, pruunikas selg ja rind. Aga kombinatsioonis jätavad siiski veidi troopilise mulje.
Tegelikult on tänu huvitavale väljanägemisele ohakalinde ikka puuris ka peetud ja eks peetakse siin-seal tänapäevalgi. Küllap peetaks ka meil, kui seadused lubaks. Sest lisaks oma huvitavale väljanägemisele on ohakalinnud ka ühed igati lustakad linnud ning hoiavad oma pideva „tiglitamisega“ alati positiivsed noodid õhus. Kes ohakalinnu „keele“ korra selgeks saanud, kuuleb neid kevadel ja suvel enda ümber vägagi sageli toimetamas, sest vaatamata oma tähelepanuväärsele väljanägemisele me neid sel värviderohkel ajal silmadega väga tähele ei panegi. Nimelt tegutsevad ja pesitsevad ohakalinnud enamasti pargipuude võrades ning kuna tegemist on ikkagi pisikeste laululindudega, siis võivadki nad sootuks märkamata jääda. Vaatamata sellele, et neid meil kuni 60 000 paari pesitseb. Nii et tasub ohakalinnu tiglitamine mõne linnuhäälte plaadi pealt või internetist üles otsida ning meelde jätta, nende laul on vaatamata oma kiiretempolisusele piisavalt omanäoline. Mitmetes keeltes on tema häälitsused ka nimele kõla andnud: saksa keeles Stieglitz, soome keeles tikli, rootsi keeles steglits, taani keeles stillits jne. Kuna ohakalindude lauluperiood on üks pikemaid, märtsi lõpust augustini välja, on tiglitamise tähelepanemiseks võimalusi palju. Ja tegelikult aastaringselt, kuna ohakalind tiglitab ka teiste omasugustega suheldes, see ongi ohakalindude keel.
Talveperioodil võib tiglitamise kuulmist piirata pigem ohakalindude vähesus. Sest enamus neist troopilise väljanägemisega kaunitaridest rändab talveks siiski Lõuna-Euroopasse või Põhja-Aafrikasse, kuid õnneks tuleb meile jällegi põhjapoolsetest maadest pärit ohakalinde ning lootus neid kohata püsib siiski aastaringselt. Ja just talveperioodil ongi ohakalinde lihtsam märgata, kuna looduses on värve vähem ning tänu sellele pääseb ohakalinnu värvikus paremini mõjule. Ning lihtsam on neid märgata ka seetõttu, et talvel neil puude võradesse eriti asja pole, toitu otsivad nad enamasti umbrohustunud aladelt, toitudes ohaka-, takja- ja muudest umbrohuseemnetest. Vaid esimestel elupäevadel toidavad ohakalinnud oma poegi putukatega, kogu ülejäänud elu on nad taimetoitlased. Teravatipuline nokk võimaldab pisikesi maitsvaid seemneid kätte saada. Kui peaks ohakalindude salgake lindude toidumajakesse sattuma, mida juhtub küll väga harva, siis maitsevad neile mõistagi ka päevalilleseemned. Ning ka raps ja kaer ja muud hõrgutised, mida oleme neile puistanud, aga ennekõike meeldib neid seemneid siis ohakalindudele maast nokkida, mitte toidumajakesest seest. Kui ohakalinnud oskaksid toidumajakesi üles otsida sama hästi kui tihased või rohevindid, oleks nende elu eestimaises talves palju lihtsam. Praegusel augustikuisel ajal on aga looduses nii palju seemneid küpsemas ja küpsenud, et ohakalindudel on tõeline pidu!
Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja, 28.08.2021, lk 4
