Must-kärbsenäpp
Kel koduaias mõni pesakast üles pandud, on kindlasti must-kärbsenäpiga vägagi tuttav. Need linnud asustavad pesakaste suurima heameelega ning on varmad ägedaid võitlusigi maha pidama tihastega või teiste liikidega, kes enne kärbsenäppide saabumist aprilli lõpus või mai alguses, on pesakasti elama asunud. Väikestelt tihastelt või lepalinnult võib õnnestuda pesakast ka üle lüüa, kuid rasvatihase või põldvarblase käest pigem mitte. Võitlejahingega on must-kärbsenäpp igal juhul ja ei pelga ka endast tugevamatega jõudu katsuda.
Enne aprilli lõppu ei kipu must-kärbsenäpp kohale jõudma, sest tulla on tükk maad, talve veedab ta Aafrikas siin- või sealpool ekvaatorit. Enamasti küll siinpool. Soe talle meeldib, sest soojas õhus on alati rohkem putukaid liikvel kui jahedas. Aga teadagi, ega meil enne maikuud seda sooja kipu kuigivõrd olema. Eks vajadusel leiab must-kärbsenäpp ka maapinnalt miskit söögikõlblikku, aga ühele endast lugupidavale näpile ei ole see just liiga meelepärane toitumisviis. Peab ju oma nime õigustama!
Olgugi et meie kliimas need kõige soojemad ilmad enamasti alles juulis-augustis on, asutavad must-kärbsenäpid ometigi end siis juba minekule. Augusti jooksul lahkub enamus linde, aga ega nad kohe otseteed Aafrikasse ei lendagi. Neile meeldib teha pikem vahepeatus Portugali põhjaosas, kus võivad isegi terve kuu mööda saata, misjärel põrutavad otsejoones paari-kolme päevaga üle Vahemere ja Sahhaara kõrbe. Mõned jäävadki Vahemere kanti terveks talveks, aga ega neil nii mõnus talvepuhkus ei saa olema, kui agaramatel, kõhu täitmisega peab oluliselt rohkem vaeva nägema.
Mais-juunis pakuvad nad aga meile koduaias või parkides-kalmistutel-metsatukkades toredat vaatemängu. Just mustvalged isaslinnud, kelle sulestik on andnud põhjust näiteks nende saksakeelsele nimele Trauerfliegenschnäpper, mis tõlkes tähendab leina-kärbsenäppi. Must-kärbsenäpi pruunika sulestikuga emaslinnud on lisaks tagasihoidlikule väljanägemisele ka loomult tagasihoidlikumad, kuid isaslinnud see-eest täielikud vastandid. Nende valjuhäälse “tsikru-tsikru…” lauluga saab täidetud pesaümbrus terveks mai- ja juunikuuks. Esialgu aktiivsemalt, umbes 300 korda päevas, pärast poegade koorumist harvemini, siis pole enam aega nii palju laulda ja ega põhjustki. Lisaks kaklemishimule on must-kärbsenäpi omapäraks ka niinimetatud polügaamia ehk mitmenaisepidamine. Isaslind erutub iga uue emaslinnu nägemise peale ning nii võibki talle neid mitu korraga sattuda. Mõnikord munevad isegi samasse pessa ja hauduvad kõrvuti, teinekord võib aga vahemaa kahe pere vahel päris suur olla. Ja kui ka kärbsenäpi-isa püüab siis mõlema või iga pere eest hoolitseda, siis ega see tal alati välja ei pruugi tulla ning mõni emaslind peab ikkagi üksikemana hakkama saama. Isaslindu võib aga ta käitumise tõttu kehkenpüksiks nimetada, sest eks ta edevana paistab välja küll, erutuse korral teeb kiireid kummardusi, mille juures langetab saba ja kehitab tiibu. Ärevuse korral tiksutab monotoonselt “tikk-tikk-tikk…”, mistõttu ta ka varem metstika nime on kandnud.
Kui õnnestub must-kärbsenäpi pessa piiluda (lahtikäiva pesakasti puhul on see võimalik), siis näeme seal kauneid helesiniseid mune. Muidu nagu kuldnokal, aga poole väiksemad, enamasti 5 kuni 7 tükki. Ja ka ilma munadeta on tema pesa hästi äratuntav, sest teised linnud ei kasuta pesamaterjalina sellist kombinatsiooni: kuivanud puulehed, kasetohu või männikoore libled ja pisut kõrsi. Vooderduseks ka natuke karvu või sulgi. Selleks paariks nädalaks, mis pojad pesas veedavad, täiesti piisav sisustus. Küllap on meie maakonna pealinn tänavu sellise sisustusega pesakastide poolest rikas tänu Sven Hõbemägi agarusele Rakvere pesakastidega täitmisel.
Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja, Must-kärbsenäpp 22.05, lk 4
