Laululuik
On üks vanasõna, mis ütleb, et luiged läinud, lumi taga. Laululuiged ongi suuremalt jaolt need hilised minejad olnud. Talve veetma Kesk-Euroopasse. Ja kevadel jälle meilt läbi, põhja tagasi. Nende ajaloolised pesitsusalad asusid alates Islandist, Põhja-Rootsist ja Põhja-Soomest kuni Vaikse ookeanini välja. Ometi on viimastel aastakümnetel laululuiged üha rohkem ka meile pidama jäänud, mitte ainult transiitreisijatena esinenud. Alates möödunud sajandi viimastest kümnenditest hakkas igal suvel Eestisse laululuigepaare pesitsema jääma. Esimene paar pesitses Pärnumaal Lavassaare järvel 1979. aastal. Praegu hinnatakse pesitsevate paaride arvuks meil juba 250-300. Talviti kohtab aga meie vetes ornitoloogide hinnangul koguni kuni 3000 laululuike, põhiliselt merelahtedes.
Lääne-Virumaal on teada esimesed talvised laululuiged endise Neeruti metsavahi Toomas Talve märkmete järgi aastast 1988. Sealtpeale on Tapa-Imastu-Moe kandis igal talvel seltskond luiki talve veetnud. 2014. aasta jaanuaris loendas Talve Imastus koguni 92 luike. Tänavu jaanuaris trehvasin Moel ühekorraga 46 laululuike. Aga neid võib kohata maakonna eri paigus, lisaks merelahtedele ja Valgejõe vesikonnale on tänavusel talvel neid silma jäänud Ulvi Veskijärvel, Nõmme Veskijärvel ja Mõdriku järvel.
Millal laululuiged meie maakonnas esmakordselt pesitsesid, pole teada, aga esmane fikseeritud suvise laululuigepaari vaatlus pärineb 1988. aastast Altjalt. Viimastel aastatel on teada nende pesitsemised Kadrina Paisjärvel, Jõeperes, Lasilas, Kamariku järvel, Mõdriku järvel ja Vetiku järvedel. Mäletan, et Jänedal pesitses laululuigepaar juba päris palju aastaid tagasi. Tundub et Soome rahvuslind on meie maakonnas kohanenud kenasti, nii suvel kui talvel.
Aga läheme ajas tagasi ja vaatame pisut põhja pool toimunut. Laululuik oli Põhjamaades laialt levinud, kuni ta 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimeste aastakümnete jooksul inimese poolt peaaegu täiesti hävitati. 1940-ndateks aastateks oli laululuik Soomes jahi ja munade kogumise tagajärjel juba üliharuldaseks muutunud, 1949. aastaks oli Põhja-Soomes säilinud veel vaid 15-20 paari pesitsevaid luiki. Ja seejärel juhtus ime, laululuige populatsiooni Soomes suutis päästa üks mees – loomaarstist loodusfotograaf Yrjo Kokko, kes eestlastele on teada eelkõige sõtkastest ja väikekosklast rääkiva toreda loodusraamatu „Ungelo tare“ autorina. Ta nägi palju vaeva, et leida Põhja-Soomes veekogu, kus pildistada pesitsevaid laululuiki. Pärast seda, kui tal õnnestus selline tundrajärv leida ning ta seal kolm nädalat nende elu oli jälginud ja pildistanud, avaldas ta 1950. aastal raamatu „Laululuik – Ultima Thule lind“. See raamat oli lugu tema fotoreisist ning laululuige rollist Soome mütoloogias ja folklooris, alustades Kalevalast. Teose lõpetas ta kõrgelennulise oodiga selle müütilise linnu ilust ja julgusest, samastades laululuige kadumist tsivilisatsiooni hukuga. Raamat muutis soomlaste suhtumist laululuigesse pöördeliselt ning liigi populatsioon hakkas hoogsalt taastuma. Laienema hakkas ka pesitsusareaal. Laululuiged võeti Soomes kaitse alla ning 1981 valiti Soome rahvuslinnuks. Laululuigest sai Soome riigi üks olulisi sümboleid. Nelja lendavat laululuike võis imetleda sajamargasel rahatähel ning hiljem vermiti laululuiged ka Soome euromüntidele.
Tulles tänapäeva tagasi ja vaadates praegust olukorda Soomes, tuleb tõdeda, et saabunud on teine äärmus – laululuiki on liiga palju. Nad on levinud ühtlaselt üle riigi ning pesitsevate paaride arvukust hinnatakse kümnele tuhandele. Kusjuures arvukuse kasv on igal aastal ligi 10%, head pesitsuskohad on otsas. Soome põllumehed on juba hädas luigekahjustustega ning ametnikud on nõutud.
Laululuik on üks kõige kõrgemal lendamas kohatud lindudest maailmas – enam kui 8 kilomeetri kõrgusel! Üksnes nii suur lind suudab seda. Suured linnud on ka pikaealised, vanim teadaolev laululuik on elanud 26 ja poole aasta vanuseks. Märtsis, kui hakkavad tuhanded läbirändajad pärale jõudma, avavad laululuikede ühendkoorid tõelise kontserdihooaja. Nende sarvehäälseid lauluhelinaid kuuleme nii õhust kui veest. Nii rannikul kui sisemaal üleujutatud põldudel ning järvedel. Tuhandetest kõridest korraga. See on ilus aeg!
Laululuik (Ajalehest “Virumaa Teataja” 20.02.2021, lk 4)
