Kormoran
Mäletan, et kui mina veel (hea) laps olin, käisid meie linnuhuvilised kormorane imetlemas Volga deltas ja mujal lõunapoolsetel aladel, kuhu tollal võimalik sõita oli. Meil selliseid eksoote ei elanud, ei osanud aimatagi, et nüüd juba 30 aastat tagasi nad ka Eesti aladele pesitsema asuvad. Praegu hinnatakse Eesti kormoranipopulatsiooni suuruseks umbes 10 000 paari!
Sisemaalaste jaoks on kormoran ehk praegugi tundmatu, aga tallinlastele või lääne-eestlastele on kormoranid vägagi igapäevased linnud. Isegi liiga igapäevased, mõnel pool on asutud nende arvukust piiramagi. Piirama sellepärast, et kormoranis nähakse toidukonkurenti. On ju selle linnu põhitoit kala ja eks sama põhitoit ole rannakülade ja saarte elanikelgi. Kormoran võib päevas nahka pista kuni kolmveerand kilo kala, aga kui meil pesitseb neid kümme tuhat paari, teeb see päevaseks koguseks juba tervelt 15 tonni kala!
Kormoranid on suured linnud, kaaluvad ise juba umbes kaks ja pool kilo. Paras kõhutäis merikotkale. Just tänu kormoranide suurele arvukusele Väinameres olla seal ka merikotkaste elu lausa lill. Kormorani liha kõlbavat inimeselegi toiduks, kuid vaid parema puudumisel. Oktoober on muidugi see aeg, kus suurem osa kormorane asutab end talveks soojematele aladele minema, et märtsis taas tagasi olla. Aga mõnisada kormorani jääb meile alati talveks ka.
Ennekõike hakkavad kormoranid ehk karbased meile silma, kui nad kividel istudes oma sulgi kuivatavad. Ükski teine lind ei istu sedasi püstiselt, tiivad laiali. Ei istu seepärast, et kõigil teistel veelindudel on päranipunääre, mis toodab sellist rasu, millega nad oma sulestikku määrivad. Selliselt hooldatud sulestik ei märgu. Kormoran aga on juskui saadik minevikust, ainuke veelind, kelle suled märguvad ning ühtlasi ainus lind maailmas, kel pole haudelaiku. Mistõttu on tema jalad soojad ja pehmed ning just jalgade abil see lind mune haubki. Isa ja ema kordamööda. Neil kulub selleks terve kuu. Kevadel asuvad kormoranid pesitsema kohe kui ilm seda võimaldab, enamasti aprillis. Teevad oma ligi meetrikõrguse pesakuhila võimaluse korral puu otsa, kuid selle puudumisel rookuhjatisele või kasvõi maapinnale. Kuna laidudel, kus nad tavaliselt pesitsevad, ei pruugi tavapärast pesamaterjali – puuoksi ja adru – piisavalt jätkuda, näpatakse seda üksteiselt ning kasutatakse ka kõike seda, mida meri kaldale uhub. Nii võib kormorani pesa ehitusmaterjaliks sattuda kasvõi mõni kodust plehku pannud Barbienukk või kaisukaru.
Muidugi, üks tõsine puudus on kormorani kommetes, hügieenist ei tea need linnud küll a-d ega b-d. Olles ise ebalinnulikult osavad turnijad, võiksid nad ju ikka pesast väljas kempsus käia, aga ei. Isegi munad on neil rooja sees ja kui pojad ükskord pärast viiekümnepäevast pesaperioodi sealt lahkuvad, on tegemist tõenäoliselt linnuriigi kõige räpasemate pesadega. Söövitava toimega väljaheited hävitavad pesa ümbrusest ka kogu taimestiku. Ju siis sauruste aegadel, kust need linnud tunduvad pärit olema, hügieeni ei tuntud. Aga mõne hea omaduse on nad sealt minevikust ka kaasa saanud. Nimelt on kormoran üks väheseid linde, kes saab silmi pöörata.
Kalurina on kormoranid väga osavad. Nad võivad sukelduda kuni 35 meetri sügavusele ning olla vee all kuni minuti. Tõsi küll, enamasti piirduvad nad 10 meetri ja 20-30 sekundiga, aga naljalt saagita ei naase. Hiina ja Jaapani kalurid on seda kormoranide osavust juba üle 1000 aasta ära kasutanud. Dresseeritud kormoranidele seotakse pael jala ümber ning ühtlasi pannakse võru kaela ümber, et lind ei saaks kala alla neelata. Nii tassivad kormoranid kaluritele paati tubli saagi.
Aga kormorane on ka lihtsalt ilu pärast peetud. Inglise kuningas James 1. pidas neid 17. sajandi alguses Londonis Thames`i jõel linnuaedikus ning lõi lausa kuninglike kormoranide hooldaja ametiposti. Nime Kormoran kannab Ungari populaarseim folk-rockbänd ning aastal 2011 valmis Eestis rock-komöödia „Kormoranid“. See nimi on mujalgi kasutusel, nii et tundmatu ei tohiks kormoran kellelegi olla. Et aga kormorane looduses näha, on selleks kõige rohkem šansse mere ääres, ehkki see lind saab hakkama nii soolases kui magedas vees.
(Ajakirjast “Hea Laps” 10 – 2014, lk 16)
