Hallhaigur
Hallhaigruid pole meie maakonnas küll nii palju kui näiteks sinikael-parte, kuid seal, kus veekogusid, võib kohata hallhaigrut nii suvel kui talvel. Mitte alati pole jaanuaris hallhaigruid meil liikvel olnud. Viimase aja pehmete talvedega (mida ei saa tänavuse kohta öelda) jätab aina rohkem haigruid rändetee ette võtmata. Nädala linnu tiitlit väärib hallhaigur seekord eelkõige tänu sellele, et just nüüd täitus 35 aastat teadaolevast esimesest hallhaigrute talvitamisest Eestis. Mõistagi leidis see aset praegusel Lääne-Virumaal, tollases Rakvere rajoonis. Tol 1986. aasta talvel kohtasin jaanuaris haigruid Valgejõel Tapa-Imastu-Moe kandis. Kirjutasin leiust Eesti Looduseuurijate Seltsi ornitoloogiasektsioonile (praegune Eesti Ornitoloogiaühing) ning sain vastuse tollaselt sektsiooni sekretärilt Lemming Rootsmäelt, kes oli väga üllatunud ning mõtiskles, et kust need haigrud talvel toitu leiavad. Tollal oli ju vaba vett vähe, tõsine pakane paukus pidevalt. Pakkusin, et küllap käivad Imastu kalakasvatusest matti võtmas. Samas, Valgejõel oli jäävabu lõike ka tollal ning jões kala samuti. Mõistagi polnud mina ainus hallhaigrute kohtaja ning juba mõne päeva pärast kajastas haigrute talvitamist Tapa kandis Aktuaalne kaamera.
Kaks ja pool aastat varem, 1983. aasta suvel leidis tollane koolipoiss, praegu ennast haigruotsijaks nimetav Marek Vahula Kadrina lähedalt Vandu küla kuusikust hiiglasliku haigrukoloonia, mis oli tollal Eestis suuruselt kolmas, ligi 125 pesapuuga. Vaatamata sellele, et 1990. aasta 24. mail tollase Lääne-Viru maavanema Lembit Kaljuvee määrusega see haigrukoloonia kaitse alla võeti, pole ta siiski säilinud. 2001. aasta kevadtalvel tegi tolles metsatukas maaomanik kaitse-eeskirju eirates lageraie. Seega praegu Lääne-Virumaal ühtki suurt haigrukolooniat teada pole, kuid väiksemaid on mitmeid ning hallhaigruid kohtame veekogudel sagedasti. Ka selsamal Valgejõe lõigul, kus esimesed julged haigrud kolmekümne viie aasta eest ajalugu tegid. Talvel pole vaja aga hallhaigruid ilmtingimata just Valgejõele otsima minna, neid võime kohata ka mererannikul ja jäävabadel siseveekogudel üle maakonna. Üks haigrurikkamaid veekogusid on Nõmme Veskijärv Väike-Maarja vallas, kus 7. jaanuaril loendasin 24 isendit. Samuti võib haigrut pea alati kohata Vetiku Suurjärvel, Mõdrikul ja Vohnjas. Mererannikul on head šansid haigruid vaadelda Kundas, Vergis ja Käsmus.
Olgugi et hallhaigruid kohtame nii Tapal kui Kundas ja 2003. aastal sättisid kolm haigrupaari end Rakvere linnametsa pesitsema, pole meil Eestis siiski haigrud nii „linnalinnuks“ muutunud kui näiteks Londonis ja Amsterdamis, kus nad linnaparkides inimest kuigivõrd ei pelga ja mul neid pildistada on õnnestunud. Meie haigrud on inimese suhtes siiski ettevaatuse säilitanud. Ja ega seda keegi ei sooviks ka, et haigrud linnaparkides pesitseks, sest nende pesitsuskolooniate aluses puistus pole üldse tore. Nende kalatoiduliste lindude väljaheited on söövitava toimega, mistõttu puistu võtab üpris inetu näo ning ebameeldiva leha. Liikuda ei soovi pesitsusperioodil seal metsas keegi, sest ka lärm on suur ja ega haigrupojad kaugeltki armsate tibudena välja ei näe. Küll on aga nauditavad täiskasvanud haigrute kõverakaelaline lennupilt ja keskendunud pilguga kalastusretked, mil lind ootab jalgupidi vees saaki sama kannatlikult kui kalamehed õngekorgi võbelust.
Jahilindude hulka hallhaigur tänapäeval ei kuulu, kuid kunagi olevat olnud näiteks Suurbritannias haigrupraad hinnatud roog isegi riiklikel bankettidel. Elupõline Sagadi jahimees ja topisemeister Peeter Hussar kommenteerib, et ei kujuta ette, miks britid haigrut kunagi söönud on. Tal omal pole küll kunagi sellist tunnet tekkinud, et tahaks haigruliha proovida, kuna sel on taoline lõhn küljes, mis ei tõota just hõrku rooga. Ise on aga haigur lisaks kirglikuks kalameheks olemisele ka arvestatav jahimees. Kui nokaulatusse satub mõni suurem putukas, väiksem imetaja, kahepaikne, madu või linnupoeg, rändab ka see välkkiire nokahoobi järel kaladele vahelduseks haigru kõhtu. Tema jahiedu põhineb kannatlikkuse, kiiruse ja osavuse kombinatsioonil. Kusjuures haigru pesa või pesitsuskoloonia ei pruugi üldsegi olla toitumiskohtade lähedal, vahemaa võib ulatuda isegi 20-40 kilomeetrini. Lendamine pole haigrutele vastumeelne tegevus.
Kui juhtute kohtama üleni vaget haigrut, pole tegemist albinootilise (ilma värvipigmendita) hallhaigruga. Viimastel aastakümnetel on Eestis jõudsalt kanda kinnitanud hallhaigru lähisugulane hõbehaigur. Lääne-Virumaal on linnuvaatlejad kohanud neid sagedamini Kundas ja Vergis, aga korra olen ka Tapal üht isendit trehvanud Valgejõe voogudes kalastamas ning naabrimees märkas üht hõbehaigrut mullu Mõedaka küla talutiigilgi.
Hallhaigur (Ajalehest “Virumaa Teataja” 23.01.2021, lk 11)
