Hallpea-rähn

Rändlinde saabub iga päevaga kümnete ja sadade kaupa. Näeme neid parvedena taevas ja maa peal, kuuleme hõiskamas aias, pargis, metsas, põllul. Aga hõiskavad needki, kes ei rännanud kuhugi. Näiteks rähnid.

Nende hulgas rohelise kuue ning halli peaga hallpea-rähnid. Mõedakal mu koduakna taga olid sel talvel hallpead igapäevased külalised. Vaevalt et mu oma hall pea magnetiks oli, küllap maitsesid pakutud toidupalad. Puutüve külge seotud rasva-teraviljavorste oli neil mõnus töödelda ja ju siis ikka maitsesid nii hästi, et ikka ja jälle tagasi tuldi. Vahelduseks maitsti ka kõrvalt võrgu seest teravilja-rasvapalle, mis tuntud „rähnipallide“ nime all pakendil poseeriva kirjurähni tõttu. Ei lugenud rähnipaarile ka kalendrikevade saabumine, ikka tuldi linnurestorani tagasi. Aga mis seal imestada, Mõedaka kandis jätkub hangesid veel tükiks ajaks kalendrikevade algusest hoolimata.

Emasrähn on lihtsalt halli pea ja rohelise kuuega, aga kui isaslind silmapiirile trehvab, on värve rohkem – laup on tal erkpunane. Tõsi, tegelikult võib mõlema sugupoole alaseljal kollastki märgata. Lind ise on suhteliselt kogukas, kõigile tuttavast suur-kirjurähnist mõnevõrra suuremõõtmelisem. Aastate eest elas Eestis teinegi roheline rähn, kes on veelgi suuremakasvulisem. See on punase lagipea ja musta näoga roherähn, keda sel sajandil veel vaid meie läänesaartel võib kohata. Hallpea-rähni kohtab õnneks siiski kõikjal Eestis, neid on siin pesitsemas vähemalt kolm kuni viis tuhat paari ning talveperioodil ringi hulkumas rohkemgi, üle kümne tuhande. Minu viimane roherähnikohtamine Eestimaa pinnal meenub üheksakümnendatest, kui Padise pargis Harjumaal õnnestus teda isegi ühele Ameerika linnumehele demonstreerida, tekitades talle tohutult õnneliku vaatluspäeva. Viimastel aastatel olen roherähni saanud imetleda vaid Poola ja Saksamaa linnaparkides.

Praegusel kevadisel ajal võib hallpea-rähne kuulda trummeldamas nagu ühele rähnile kohane. On ju metsaorkestris trummimehekohad kõik rähnidele broneeritud. Terasem kõrv suudab neid trummisoolosid üksteisest ka eristada. Hallpea-rähnile on iseloomulik tagasihoidlik algus ning jõulisem lõpuosa. Ning tihe esitussagedus. Ta on kevadel agar trummar nagu Reigo Ahven, keda igas teises projektis põristamas võib kohata. Kusjuures hiljuti põristas Ahven Ringvaate saates ka erinevast puidust laudade pihta. Iga puit kõlas erinevalt. Hallpea-rähnile meeldib samuti katsetada, kust kõvema põrina kätte saab. Seetõttu võimegi kuulda teinekord teda ka plekki põristamas, olgu selleks siis elektriposti plekist kate või lausa plekk-katus. Kuid lihtsam on siiski liiki ära tunda tema territooriumihüü järgi. See on kuigutamiseks kutsutav melanhoolse alatooniga pehmelt flöötiv, langeva lõpuga „kjüü-kjüü-kjüü-kjüü…! Kes selle hõike selgeks saab, suudab seda ka ise järgi vilistada. Mis kindlasti rähnile üldse ei meeldi, sest kohe arvab ta vilistaja omale konkurendi olema. Tema territooriumil võõras hallpea! Olgugi nende ridade kirjutajal tõepoolest hall pea, konkurentsi ei suuda rähnile ikkagi pakkuda. Kui püüaks peaga vastu puud taguda, hakkaks see ju kohe valutama! Aga rähnidel ei hakka, nii vetruvaks on ehitatud nende kael, et tao palju tahad. Meile kostub tema kuigutamine justkui parastav valjuhäälne naermine. Kui juhtume olema parasjagu mingi kahtlase teoga hakkama saanud, siis jääb kindlasti mulje, et keegi märkas seda ning nüüd naerab valjult. Hallipäise rähnineiu kõrvadele kõlab see mõistagi hoopis teisiti ning paneb kindlasti kõrvu kikitama, et kes see kaunihäälne rähnipoiss seal hõiskab. Juhul kui pole juba oma mees, eks see väärib muidugi rohkemgi imetlust.

Kevad on rähnidele tõenäoliselt lemmikaastaaeg, sest trummilöömine on just kevadine lõbu ning pesakoopa uuristamine puutüvesse samuti. Lisaks rikastub toidumenüü. Toitu leiab küll puutüvedelt, koorealustest käikudest alati, kuid hallpea-rähnil on lisaks puutüvedelt leitavatele putukatele suurteks lemmikuteks sipelgad. Mitte lemmikloomadeks, aga lemmiktoiduks. Sipelgapesi revideerib ta sealsete elanike kättesaamiseks hoolega. Ja nüüd kevadisel ajal, kui päike juba mõnusalt soe, jooksevad sipelgad ju peaaegu et ise suhu. Eriti mõnus on veel see, et oma lemmiktoidule saab vahtra- või kasetüvest maitsvat jooki peale rüübata. Toksa vaid nokaga ja tuleb nagu kraanist. Enamat ei oska üks rähn tahta, milleks siis oleks pidanud talveks kuhugi rändama, kui kevadel niikuinii paradiisielu kodumetsa saabub!

Eks talvel sai muidugi siin-seal ringi kolatud ja parimaid palu otsitud. Alles kevadel valib hallpea-rähn omale sobivana tunduva territooriumi välja kas mõnes valgusrikkas okasmetsas või segametsas või hoopiski lehtmetsas, kuid pesapuuks valib alati mõne pehmema puiduga puu, võimalusel veidi kõdunenud tüvega, siis on lihtsam pesakoobast uuristada. Sinna muneb rähniema maikuus kuni 8 läikivvalget muna ning pärast paarikuist pereelu, juba juuli alguses, saadab lapsed kodust välja ning peagi algab nende iseseisev eksistents. Sügisel on iga rähn ise enda eest väljas, olgu noor või vana. Sel ajal tasub metsas ja pargis tähelepanelik olla, sest ilmselgelt pole sügisel rähne sama lihtne märgata kui kevadel, mil nad endast valjusti märku annavad. Kuid nad on meie ümber olemas alati.

Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja, 02.04.22, lk 4