Hallõgija

Olin toona veel poisiohtu, kui kibekiirel heinaajal vanematel heinamaal abiks käisin. Jalgratta jätsin hobustekopli okastraataia najale. Olin aga suisa segaduses, kui pärast ratast võtma minnes selle kodarate vahelt surnud hiire leidsin. Ja tagumise ratta kodaratest samuti. Ja siis veel paar hiirt okastraadi ogade otsast. Esimese hooga tundus see arusaamatu mõistatusena, kuid ringi vaadates hakkas silma pesakond halle musta röövlimaskiga pika sabaga rästasuuruseid linde.

See oli minu elu esimene kohtumine hallõgijatega. See, et neil hiireriputajatel selline naljakas nimi on, selgus muidugi alles kodus linnumäärajat uurides. Eks kõik muudki teadmised hallõgija kommete kohta leidsin hiljem linnuraamatutest, aga sedalaadi esmakohtumine jäi küll terveks eluks meelde. Ja olgugi et minu edaspidises elus on olnud hallõgijatega kohtumisi nii kevadeti tema pesitsuspaigas rabas kui talveperioodil avamaastikel, pole õnnestunud rohkem tema toidulattu sattuda.

Talvisel ajal võib hallõgija meile isegi koduaeda tee leida. Olgugi suvel tema toidusedelis olulisel kohal kiilid, parmud, mardikad ja liblikad, pole neid talvel kusagilt võtta. Mistõttu jäävad sõelale vaid hiired ja väikesed linnud. Kui lund on vähe, satuvad jahisaagiks põhiliselt hiired, kuid paksu lumekatte korral tegutsevad närilised lumekatte all ning polegi muud valikut kui pisikesi linde jahtida. Neid aga koguneb suuremal hulgal just koduaedadesse toidumajakeste ümber. Nii leiab ka hallõgija tee sinna. Teda kutsutakse tihasekullikski seetõttu. Oma koduaias märkasime viimati seda tihasekulli tänavu 24. jaanuaril, mil tihaste alarmhüüded ohust teada andsid. Enamasti leiame neil puhkudel külalisena värbkaku, seekord hallõgija. Kusjuures see oli alles teine kord aastate jooksul seda lindu oma koduaias kohata.

Sagedamini jääb ta silma siiski lagedamatel aladel põõsaste latvades või muudel kõrgematel kohtadel hoolega ümbrust silmitsemas, et siis õigel hetkel saagi järele söösta. Mõnikord teeb ta saaki jahtides ka rappelendu ühel kohal, nagu koolibri, seejuures mõistagi justkui hiidkoolibri. Või justkui tuuletallaja, aga üpris kõhnake tuuletallaja. Seejuures paistab, justkui oleks ta valge sulestikuga ning see vaatepilt on meeldejääv. Mõned talved tagasi jälgisin rappelendu tegevat hallõgijat kargel hommikul päikesetõusu aegu Rocca-al-Mare promenaadil, oli tõsiselt kaunis vaatepilt. Hiljem on õnnestunud sellist vaatepilti nautida ka kodumaakonna teedel seigeldes ning alati saab siis auto teepervele aetud ning kaunist vaatemängu jälgitud. Tänavusel talvel on linnuvaatlejad hallõgijaid silmanud lisaks Mõedakale Tapal ja Väike-Maarjas, Karula, Vihula, Sauste ja Taaravainu külades. Aga eks neid uitab toiduotsinguil ringi kõikjal, märkamiseks vaja vaid tähelepanelik olla.

Kui hallõgijal läheb jahil hästi, torkab ta oma saagi kusagile ora otsa ning kogub sedasi tagavarasid. Ka söömiseks kasutab ta sama taktikat, et toit paigal püsiks. Teinekord, kui kõht täis, nokib ta saakobjektil vaid aju välja, kuna see kõige paremini maitseb. Just sellisel saagikülluse hetkel minu esimene kohtumine hallõgijaga teoks saigi. Kusjuures oli üllatav teada saada, et tegemist on laululinnuga. Kombed pigem röövlinnulikud, nokk samuti kõver nagu kullil, maskist rääkimata. Laulab kenasti, aga kuulnud on ta laulu vähesed. Talv pole ju lauluaeg. Minul on seda õnne olnud vaid korra, aastate eest Tallinnas Paljassaares, kus teda sageli olin kohanud. See varakevadine lauluesitus oli pikk ja põhjalik, nagu päris kontsert, pausidega. Pauside ajal ma muidugi aplodeerida ei saanud, sellele kontserdile see inimeste komme ei sobinud. Aga oleks tahtnud küll, sest nagu selgus, on hallõgija tõeline laulumeister. Selle laulu ilu lumisel tühjavõitu maastikul oli kirjeldamatu. Just praegu on kõige suurem tõenäosus seda laulu kuulda, kuna hallõgijad pole veel rabadesse pesitsusterritooriumitele kolinud, aga kauni päikesepaistega tekib vahetevahel vastupandamatu tung kevadrõõmu lauldes välja elada.

Hiliskevadel ja suvel kohtame hallõgijaid hoopis harvemini, kuid seda ennekõike seetõttu, et satume rabasse harva. Aga ainult rabades hallõgija pesitsebki. Teeb oma pesa mõne madala jändriku männi otsa, sealt on ümbrusele hea ülevaade. On ju rabas kõik männid madalad. Ka pesamaterjalina kasutab hallõgija männiraage, kuid seest vooderdab selle mõnusaks pehmeks. Mida rohkem sulgi ümbrusest leida on, seda mõnusam saab pesa. Varasematel aegadel, kui meie rabades pesitses veel hulgaliselt rabapüüsid, kes kevadel sulgisid, olid hallõgijate pesad nende valgete talvesulgedega vooderdatud. Kuna sulgi oli ohtralt saada, jagus neid pesa väliskülgedelegi raagude vahele ning seetõttu oli pesa ka kergem leida. Nüüd on seda luksust õige väheks jäänud, rabapüü on Eesti rabades praktiliselt väljasurnud liik. Ja eks seetõttu jääb hallõgija pesi hoopis vähem rabades uitajatele silma.

Mais muneb õgijaema pessa kuni 7 muna, millest paari nädala pärast juuniks pojad  kooruvad, kes mõistagi apla isuga ning kõhutäite osas loodavad vanematele veel pärast kolmenädalast pesaelugi. Nii liigutaksegi veel paar nädalat koos ringi ning hallõgijapere saagiks langevad lisaks eelpoolnimetatutele ka sisalikud ja konnad. Just selline perekond sattus ka aastakümnete eest minu jalgratta manu, too heinamaa asus üpriski raba lähedal.

Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja, 05.03.22, lk 5