Sinitihane

Sinitihane, ukraina keeles cини́ця блаки́тна, on ainus meie linnuriigi esindaja, kes kannab Ukraina lipu värvides sulestikku. Paljud meist kannavad praegusel ajal Ukrainale toetuse avaldusena rinnal sinikollast lindikest, sinitihane on seda värvikombinatsiooni kandnud aegade algusest.

Tõsi, ega see lipuvärvide kandmine sinitihasele siiski ukrainlaste silmis mingit eristaatust pole andnud. Ukrainlaste jaoks on 270 Ukrainas pesitseva linnuliigi hulgas tähtsatel positsioonidel hoopis toonekurg (püha lind, kelle naabrus ennustab õnne), pääsuke (jõukuse ja sugulassidemete sümbol) ja kägu (peakaitseingel, kelle käes on paradiisi võtmed). Sinitihane osutus populaarseimaks linnuks hoopis Tšehhis, kui seal 2017-2018 rahvuslindu püüti valida. Vaatamata sinitihase korralikule edumaale kõigi teiste linnuliikide ees jäi ta rahvuslinnuks valimata üksnes seetõttu, et rahvuslind jäeti seekord siiski liiga vähese hääletusel osalenute arvu tõttu valimata. Tubli kolmanda koha saavutas sinitihane 2015. aastal Rootsis toimunud rahvuslinnu konkursil (väljendab tema sulestik ju ühtlasi ka Rootsi lipu värve) ning samal aastal Suurbritannias toimunud konkursilgi jõudis sinitihane esikümnesse, seitsmendale kohale. Tunnuslinnuks on sinitihane valitud Soomes Satakunta maakonnas ja Norras Buskerudi maakonnas.

Meile on sinitihane tuttav ennekõike aktiivse linnutoidumajade külalisena ja ka reklaaminäona linnutoidupakkidelt. Huvitav, kas kunstnik teadis, et selle pisikese, vaid 10-11 grammi kaaluva kaunitari näol on tegemist linnumajade valitsejaga? Vaevalt. Küllap sai määravaks pigem hea välimus. Tõsi küll, olin ise aastate eest Eesti esimese linnutoidupaki kujundamise protsessi tunnistajaks ning tean, et kunstniku esimeseks valikuks oli hoopis lehelind. Ja ta ei mõistnud, mis tähtsust on tõigal, et lehelinnud lindude talvise toitmise ajal hoopis Aafrikas putukaid pugivad. Pidin teda pikalt veenma. Praegune valik – sinitihane – on aga nagu “rusikas silmaauku”.

Olgugi sagedasimaks külaliseks toidumajakestes rasvatihane, on peaaegu poole pisem sinitihane niivõrd südi ja võimukas, et konkurentsi korral lööb suuremad sugulased minema. Rasvatihaste õnneks on meie sinitihaste talvine arvukus muidugi kordi väiksem kui rasvatihasel, 200 000 – 300 000 rasvatihaste miljoni kuni pooleteise vastu. Nendestki suur osa liigub ringi roostikes, kus nad toituvad roovartel talvituvatest putukatest. Karmi talve korral teeb külm muidugi sinitihaste ridades omad korrektuurid, nii et kevadet ei pruugi paljud neist näha. Aga õnneks rändab suur hulk noori sinitihaseid talveks lõuna poole, et kevadel taas platsis olla.

Vanad tihasepaarid hoiavad kokku aastaringselt ning kui hästi läheb, võivad elada hea mitu aastat. Rõngastuse andmetel on vanim teadaolev sinitihane elanud Euroopas 9 aasta ja 8 kuu vanuseks. Omi tihaseasju armastavad sinitihased sisemaal ajada rohkem lehtpuude võrades, mistõttu neid ka hoopis raskem on märgata kui näiteks rasvatihaseid. Aga toidumajas või rasvapallil akna taga saame talvisel ajal nende ilu nautida küll. Ja veel praegugi, esimese kevadkuu alguses, olgugi et päike ennast juba päris hoolega on kehtestanud.

Kevadel pakub kena kuulamist sinitihase siristav laul – “tsii-tsii- tüdüdüdüdü” või hoopis “tsii-tidi-tsii-tidi…”. Olgugi esimene variant veidi porri laulu meenutav ja teine laul rasvatihase kombel raiuv, on ometi sinitihase peenike hääletämber talle niivõrd omane, et korra selle meelde jätnuna tunneb ka järgmisel korral ära. Iseenesest erinevaid häälitsusi ja lauluvariatsoonegi on sinitihasel pakkuda hulgi, nii et igav teda kuulates ei hakka. Ja laulu lasi ta lahti juba jaanuaris.

Kus suitsu, seal tuld; kus laulu, seal… pesitsust oodata. Sinitihane pesitseb puuõõnsustes ja pesakastides. Kui neid ei leia, nuputab mingi muu varjulise koha välja. Kui pesakoht on meeltmööda, võib tihasepaar seda kasutada aastaid. Kodu sisustamine on rohkem emaslinnu töö ja seda teeb ta oskuslikult. Kasutades sammalt, kuivi kõrsi, kuivanud lehti, karvu, ämblikuvõrku ja muud nokapärast, saab sellest pehme ja mugav elamine. Aprillis ehitatakse see valmis, mais muneb tihaseema 10-11 pisikest valkjat punapruunide tähnikestega muna ning paar nädalat hiljem ongi neist pisikesed tihaselapsed välja hautud. Paari järgmise nädala jooksul omandavad need pisikesed, kes algul paljad ja väetid välja näevad nagu laululindude pojad ikka, lausa muinasjutulise välimuse. Meenub, kui algaja rõngastajana koolipõlves esmakordselt sinitihase poegi nägin, jäid neile rõngad panemata. Seda põhjusel, et ei pidanud tõepäraseks, et sinitihaselapsed nii ilusad võivad välja näha. Mõtlesin, et küllap mingite haruldustega tegu. Aga tegelikult pole sugugi nii, et ilus on see, mis haruldane. Ilu ümbritseb meid kõikjal.

Kui pisut fantaseerida, et piiluks sinitihase laste toidumenüüd, et teada saada, mida peab sööma, et taolist kaunist välimust omandada, siis suurt saladust me siit ei avasta. Ükskõik kui palju me ise putukaid, liblikaid ja ämblikke ka pugiks, ei muudaks see meid sugugi kaunimaks. See ilu on ikka sinitihasevanematelt geenidega päritud.

Kui nüüd veel lõpetuseks tekib huvi, kas või kuidas saaksime meie selle kauni linnu heaks, kes oma sulestikus nii Ukraina kui Rootsi kui Rakvere linna lipuvärve kannab, peale talvise toitmise midagi teha, siis vastus on, et saame küll. Kusjuures just praegu on selleks õige aeg. Nimelt, sinitihasele meeldib pesitseda pesakastis, kui sellel on parajalt pisike lennuava, kust temast suuremad linnud sisse ei mahu. Sobiv lennuava diameeter on 27 millimeetrit. Sellise avaga pesakaste võivad heal juhul asustada ka teised väikesed tihased, kuid kõige sagedamini kindlasti sinitihane. Eriti, kui need pesakastid paigutada aeda, parki või lehtmetsa. Kui sinitihane valib pesitsemiseks suurema avaga pesakasti, on küllalt suur oht, et mõni suurem lind ta sealt poole pesitsemise pealt välja viskab. Alustab ju sinitihane pesitsemist aprillis, aga kuu lõpus või mai algul saabuvad must-kärbsenäpp ja väänkael on agarad väljaviskajad. Seetõttu olekski sinitihased meile väga tänulikud, kui veel märtsi jooksul neile mõne paraja lennuavaga pesakasti meisterdame ja üles seame. Tänutäheks hävitavad nad pesitsusperioodil suures koguses meie mõistes kahjulikke putukaid. Sinitihase uue kinnisvara sobiv seinakõrgus on 25 cm ja sobiv seinalaius 10 cm. Siseviimistluses peab ta lugu hööveldamata lauast. Jõudu tööle!

Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja, 05.03.22, lk 5