Metskurvits
Metskurvitsa ehk suupärasemalt nepi mängulendude aeg on kestnud juba üle kahe kuu ja kestab enam kui kuu aega veel. Juba märtsis jõuavad nad tavaliselt Lääne-Euroopast tagasi ning aprilli algupoolel alustavad oma niisketes metsatukkades asuvate pesitsusalade kohal õhtuseid lennutiire. Sealjuures vaheldumisi krooksudes ja piiksudes. See on tõeline nepiromantika, kui nad pärast päikeseloojangut üle metsaäärse taluõue tiirutavad. Nii igal õhtul, varakevadest kesksuveni välja. Olen seda kevad- ja suveõhtute võlu nautinud aastakümneid ja isu täis pole saanud, igal kevadel ootan pikisilmi nepilendude algusaega. Tõsi, pehmematel talvedel kõik nepid Euroopa-reisi ette ei võtagi, kuid ega nad talveperioodil oma lennuringe ikkagi ei tee, selleks tuleb igal juhul vähemalt märtsini oodata. Tänavune lumerohke talv lasi nepilendude aega küll kauem oodata kui tavaliselt, üle minu koduõue märkasin esimest neppi lendamas alles 17. aprillil, küll aga koorusid pojad juba mai esimesel nädalal. Ju siis jäid varasemad mängulennud märkamata.
Vanasti oodati kevadist nepilendu ennekõike selleks, et neile jahti pidada. Mõisasakste seas oli nepijaht väga hinnatud harrastus ja ka talumehele maksti heal meelel, kui see härrale lastud linnu tõi. Metskurvitsate puhul ei peetud üksnes nende lihast lugu vaid ka nende soolte sisust. Mahalastud nepil imeti tagant „magus“ välja. Sakstel olnud nepijahil käies lausa saiatükid taskus, kuhu siis „linnumagusat“ peale pigistatud. Seda olla peetud kõige peenemaks söögiks. Aga magus olla see sooltesisu vaid kuni jüripäevani (23. aprill). Tänapäeval on Eestis õnneks kevadine linnujaht keelatud, jahti tohib nii metskurvitsatele kui muudele jahilindudele pidada vaid sügisel, alates 20. augustist. Selleks, et nepile pihta saada, peab muidugi osav kütt olema.
Metskurvitsad pesitsevad meil kevade-suve jooksul kaks korda, aprillis-mais ja juunis-juulis. Sellest ka see pikk lennuperiood. Umbes varesesuurune ja kuni paarikümne aasta vanuseks elav isanepp tuleb alati oma vanale territooriumile tagasi, kuid naisi ta kipub vahetama. Neid võib tal ka mitu olla, oma kolm-neli tükki, sest ega nepi-isa lastekasvatamisega ei tegele. Alates pesaehitamisest, milleks on küll tegelikult vaid lihtne lohuke põõsa või noore puu varjus, kuni laste suurekskasvatamiseni, tegeleb selle teemaga nepiema üksi. Ja saab suurepäraselt hakkama.
Metskurvitsad on üldse, vaatamata oma mitte eriti targale väljanägemisele, ühed hakkajad ja ainulaadsed linnud. Nende peaaegu et kuklas asetsevad silmad teevad küll väljanägemise veidi „rumalaks“, kuid annavad suurepärase ülevaate ümbruses toimuvast. Perfektne varjevärvus ja ideaalne nägemisraadius on maaspesitsevale linnule ülivajalikud omadused. Ohtusid on ju metsaalune täis. Aga lisaks nimetatuile on metskurvitsal veel mõned linnuriigis peaaegu et ainulaadsed omadused. Üks selliseid on emaslinnu oskus oma poegi lennates ohutumasse kohta transportida. Neid kannab ta allapainutatud sabaga või jalgadega vastu kõhtu surudes. Veel ainult ühel linnul, täpikhuigal, teatakse sellist oskust peale metskurvitsa.
Veelgi imekspandavam ja ainulaadsem oskus olevat metskurvitsa võime traumasid ravida omale looduslikest materjalidest „kips-sidemeid“ tehes. Neid oskavat ta teha põhiliselt jalgadele ja tiibadele, harvem kehale. Abivahenditeks sülg ja savi, rohi, lagunenud lehed ja udusuled. Kui selline ennast ravinud nepp leida, võib esialgu kindlasti jääda mulje, et lind on lihtsalt sodine ja verine, kuid lähemal vaatlemisel saab aru, et see pole juhuslik. Selliseid sidemeid võivat nepid kanda mitu nädalat, kuni täieliku paranemiseni. Tõsi, mul pole teada Eestis kedagi, kes oleks sellist lahasega neppi kohanud, aga see ei tähenda, et neid ei võiks ka siinmail olla.
Metskurvitsad on öise eluviisiga nagu kakud. Nad toituvad öösiti ennekõike vesistes paikades, metsaojade ja -kraavide kallastel, aga ka põldudel, luhtadel, metsateedel, juurviljaaedades, raiesmikel ja karjamaadel. Oma pika nokaga on nad osavad pärast vihma maa seest vihmausse välja puurima. Pikk tundliku otsaga nokk aitab mudast alati sobivaid limuseid välja sõeluda, aga nepid oskavad lugu pidada ka marjadest, seemnetest, õrnast rohust ning muidugi ka putukatest ja tigudest.
Üks saladus on metskurvitsal veel. Nimelt olevat tema tiival enne suurte laba-hoosulgede algust asetsev väike eraldiseisev sulg nii kitsas ja jäik, et seda olla kasutatud vanasti, eriti Ameerikas ja Aasias, peente maalingute tegemiseks. Nende niinimetatud maalisulgedega olla maalitud kuldseid vööte Rolls-Royce`de külgedele, triipe jalgratastele kui ka tinasõdurite peeneid detaile.
Selline põnev lind on tänavune aasta lind. Kui teil pole niiske metsa veerel kodu või maakodu või muud paika, kus kevadel-suvel õhtuti aega veeta, pole te ehk neppi kohanudki? Sel juhul soovitan mõnel suveõhtul leida mõni hubane metsalagendik või kraaviperv ning istuda pere või sõprade seltsis lõkke äärde maha, tunda end mõnusalt, sööta sääski ning jääda ootama, kas ta tuleb. Kuna metskurvitsaid pesitseb meil kuni 50 000 paari, siis küllap tuleb… „kvorr-kvorr-piips…“.
Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja, 16.06.22, lk 10
