Hõbekajakas
Sel keskeltläbi kilosel linnumürakal on väärikas nimi. Sellist hõbedast nime kannab ta ka ladina, saksa, vene ja muudeski keeltes. Eks ikka hõbedasena näiva sulerüü pärast. Lind näibki tegelikult väga kaunis ja väärikas… kui ta just linnatolmus või prügilates end ära pole määrinud.
Hõbekajakat võime kohata erinevais paigus. Linnainimestele on ta tuttav linnatänavailt, saarlastele ja rannarahvale mererannikult ning maainimestele laukarabadest. Kuna noored hõbekajakad valivad oma elupaigaks enamasti selle, kus nad üles on kasvanud ning elavad seal kogu elu, võibki neid tinglikult jagada rabakajakateks, linnakajakateks ja merekajakateks. Noored asuvad pesitsema alles neljandal eluaastal, kuid kui lindudel hästi läheb, võivad nad elada vähemalt 20-aastasteks.
Minu esimene kokkupuude hõbekajakatega oli just rabas. Kui 14-aastaselt lindude rõngastajaks hakkasin, võtsin sihiks Järvamaal Kodru raba Vibujärve noored hõbekajakad alumiiniumrõngastega ära ehtida. Kuna kajakakoloonia paiknes keset järve saarekesel, tuli sinna ujuda, rõngakee hambus. Kuna kajakanoorukid polnud üldse mu plaanist vaimustuses, tuli neid ujudes taga ajada. Juhtus pealegi äikese ajal see aktsioon toimuma, nii et põnevust palju. Mõned sain kätte ka. Aga huvitaval kombel hoidsid vanalinnud distantsi, ei tulnud mind ründama. Linnakajakatega on hoopis teisiti. Nemad on poegade kasvamise ajal inimeste suhtes vägagi agressiivsed. Aastaid tagasi sain nõutu kõne Gustav Adolfi Gümnaasiumist, kus ei õnnestunud kevadist koolilõpuaktust kooliõuel läbi viia ründavate hõbekajakate tõttu. Aga eks ka inimühiskonnas erinevad maa- ja linnainimesed üksteisest mõnevõrra…
Hõbekajakad on päris suured kajakad, üksnes musta mantliga merikajakas on veelgi toekam. Nahaalsed on nad ka. Peaaegu et kõigesööjana on üpris mõistetav, et hea meelega pistetakse nahka kõigi väiksemate kajakate ja muude ümbruses pesitsevate lindude munad ja pojad. Vähimatki häbi tundmata. Aga eks nad saavad aru, et naabripererahvas on samasugused nahaalid ning seetõttu asetsevad hõbekajakakoloonias pesad üksteisest tavatult kaugel, mitmemeetriste vahedega. Ning ega munadega pesa hetkekski valveta ei jäeta, isa- ja emakajakas hauduvad kordamööda. Nii kui mõni pesa peaks valveta jääma, pistab naaber selle sisu nahka. Ei loe üldse, et tegemist on liigikaaslastega. Eks talvel on hoopis keerulisem toitu leida, siis ju naabrid seda kandikul ei serveeri ja suurem osa hõbekajakaid lendabki talveks lõuna poole parematele jahimaadele. Ometi jääb neid päris palju ka kohale ning neile on lemmiktoitumispaikadeks prügimäed, kuhu lennatakse mitmekümnete kilomeetrite kauguselt kokku. Rabades talvel hõbekajakaid ei kohta, seal valitseb nälg. Küll aga võime nüüd sügisesel rändeajal kohata põldudel suuri kajakaparvi. Sageli on need küll väiksemad kala- ja naerukajakad, aga ka toekamad hõbekajakad leiavad põldudelt nokapoolist. Linnakajakad võivad teinekord sult toidupala isegi sõrmede vahelt ära kiskuda ja see käib nii kiirelt, et ei jõua reageeridagi. Meenub, kuidas mõne aasta eest Shetlandi saarte pealinna Lerwick`i tänaval fish & chips`i süües tuli seda hõbekajakaga jagada, sest tema käitumine oli nõudlik ja vastuhakkamist mitteaktsepteeriv.
Märtsis hakkavad talveks lahkunud isendid pesitsuspaikadele tagasi saabuma ning paare moodustama. Ka pesakoht valitakse juba välja, olgugi seal veel jää või lumi. Linlastel võib õnnestuda hõbekajaka pesaelu aknastki jälgida, sest pesitsevad nad ju linnades lamedatel majakatustel. Kurb muidugi, et need linnud nii julmad on üksteise ja väiksemate lindude vastu, kuid ega meil nendega pahandada ei maksa, looduses on nad sellisteks kohastunud. Ligi 30 000 paari pesitseb meil hõbekajakaid, kõigil neil tuleb olelusvõitluses hakkama saada.
Eesootaval talvel võime mõningaid hõbekajakaid kohata nii Rakveres kui Tapal, aga ka mererannikul, kusjuures noored kajakad kannavad esimestel eluaastatel üldsegi mitte hõbedast vaid hoopiski pruunikat sulerüüd.
Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja, 24.09.22, lk 4
