Valgepõsk-lagle
Oktoobris on Lääne- ja Põhja-Eesti põllud, heinamaad ja rannakarjamaad lagledest tulvil. Niisama nagu kevadel aprillis-mais. Sest Eesti on just paraja koha peal, et teha üks pikem, nädalaid kestev rändepeatus teel arktiliselt Novaja Zemljalt Hollandisse. Just Hollandi madalad rohumaad sobivad valgepõsk-lagledele kõige paremini talve möödasaatmiseks, aga kuna ka meie põllud ja heinamaad on neile igati meele järele, ei raatsita sageli enne lume tulekut edasi lennata. Kuna lagled lendavad rändel 500 – 700 km järjest, on ju Holland vaid mõne päevateekonna kaugusel.
Mida pikemalt need väikesekasvulised hanelised meil peatuvad, seda suuremat meelehärmi nad põllumeestele tekitavad. Eriti kevadel, kui orasepõllud peatuspaigaks valivad. Siin veedetud nädalate jooksul suudavad nad paljaks süüa tuhandeid hektareid orasepõlde ja kultuurkarjamaid. Tõsi küll, põllumeestele maksab riik hane- ja laglekahjustuste eest ka kompensatsiooni, kuid see ei korva tegelikke ja kõiki kahjusid. Kui lagled aimaksid midagi eraomandist, kas nad siis ka võõrale põllule maiustama roniksid? Omal neil ju põlde pole ja pealegi on kombeks ometi külaliste vastu külalislahkust üles näidata. Samas on ka külalislahkusel piirid ja nii ongi viimastel aastatel suurte põllukahjustuste piirkondades lubatud ka laglesid küttida. Kindlate reeglite järgi, sest tegemist on ikkagi looduskaitsealuse liigiga, kelle arvukus on alles viimastel aastatel hüppeliselt tõusnud. Seda tänu looduskaitseliste meetmete rakendamisele nii tema pesitsus- ja talvitusaladel kui rändeteedel.
Kui aastate eest räägiti vähem kui kahesajast tuhandest Eestit läbivast valgepõsk-laglest kevadel ja umbes 70 000–st sügisel, siis nüüdseks on läbirändavate hanede ja laglede hulk tublisti kasvanud. Juba 2008. aastal loendati üksnes Tallinnast Ülemiste järvelt hommikuse väljalennu ajal ligi 40 000 valgepõsk-laglet. Eestit läbinud laglede koguarvuks hinnati aga koguni 400 000! Need Ülemiste lagled toitusid päeval Tallinna lähedastel põldudel, kus neid võis mitmete nädalate jooksul jälgida kasvõi Tallinna ringtee ääres Jüri kandis. Ööseks järvele, päevaks põllule. Sarnased stsenaariumid on igapäevased ka Virumaal. Näiteks möödunud reede hommikul loendas Vilja Padonik Kunda lahel 1500 lagle, ilmselgelt lendasid nad päevaks Viru-Nigula valla põldudele toituma. Suured lagleparved on igapäevased ka Haljala ja Rakvere valla põldudel.
Kuid juba mõnda aega ei ole valgepõsk-lagled meil üksnes läbirändajad. Juba 1981. aastal jäid esimesed lagled meie väikestele meresaartele pesitsema ning pesitsevate valgepõskede arvukus on samuti aasta-aastalt kasvanud nagu läbirändajatelgi. Nii on tekkinud sel liigil lisaks ammu väljakujunenud pesitsuspopulatsioonidele Novaja Zemljal, Teravmägedes ja Gröönimaal uued väiksemad eraldiseisvad populatsioonid ka Läänemere piirkonnas, nii Eestis, Soomes, Taanis kui Rootsis. Helsingis ja Stockholmis võime kohata valgepõsk-laglede perekondi suisa linnaparkides ringi jalutamas. Need linnud on tõenäoliselt loomaaia taustaga.
Kui oma ajaloolistel pesitsusaladel ehitavad lagled pesad kolooniatena kaljujärsakutele, kuni 300 m kõrgusele merepinnast, siis siinmail sobib see vastavalt kohalikele oludele ka maapinnale rohu sisse. Arktilisele linnule kohase harjumusega vooderdab lagleema selle arvukate pehmete udusulgedega, muneb sinna juunis 4-6 kergelt läikivat muna ning juba juulis tatsavad kenad lagletibud pesa ümbruses ringi.
Tõsi küll, vanasti usuti, et need tibud koorusid hoopiski nuivähkidest. Sellele viitab ka näiteks valgepõsk-lagle ingliskeelne nimi Barnacle Coose (Barnacle = nuivähk). Neid vähilisi on nimetatud ka pikk-kaelteks, sest nende valgetest kodadest ulatuvad välja tumedad “kaelad”, mis meenutavadki valgepõsk-lagle pead. Et see legend oli tuntud juba antiikajal, viitavad maalingud mõnedel Mükeenest leitud vaasidel. Seda muistendit usuti veel 19. sajandilgi, kuid vaevalt enam tänasel päeval seda keegi tõsiselt võtab.
Praegu võime Eestis valgepõsk-laglesid vaadelda veel tükk aega, kuniks sügist jätkub. Kui aga peaks kellelgi ka talvel lagleigatsus peale tulema, siis pole Holland Euroopas ainuke maa, kus neid talvitub. Gröönimaal ja Teravmägedel pesitsevad lagled peavad parimaks paigaks talve veeta hoopiski Briti saari, nii et neid võib kohata nii Iirimaal, Šotimaal kui Inglismaal. Laglede piiriületustel ei ole probleemiks ei koroonareeglid ega Brexit.
Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja, 16.10.2021, lk 4
