Siisike
Siisikesel on ilus nimi. Küllap teataksegi siisikest nime poolest hästi, lindu ennast aga tunnevad vähesed looduses ära. On ju lind õige pisike ning enamasti tegutseb kõrgetes puuvõrades, kust ta leiab toidu ning kuhu ehitab ka pesa. Kõige parem on siisikesega tuttavaks saada juhul, kui ta hakkab külastama toidumaja meie koduaias. Minu aias ongi siisikesed iga-aastased külalised.
Tegelikult on siisikesi lihtne ära tunda kõikjal, kus nad liiguvad, sest talveperioodil kohtame neid enamasti suurtes parvedes ja selliseid lõbusaid parvekesi on raske mitte märgata. Lõbusaid sellepärast, et just säärase mulje nad meile jätavad, kuna häälitsevad pidevalt lustakalt. Ning kui parv asukohta vahetab, tundub, nagu teeksid nad seda tantsiskledes. Kuna nende lend on lainjas, üles-alla kõikuv, jätabki parve liikumine mulje, et siisikestel on alati tantsu- ja laulupidu.
Siisikest tegelikult parimate laululindude hulka ei loeta. Tema laul on kestev ja väga kiiretempoline, ei mõju kuigi meloodilisena. Ometi võib ka siisike üllatada. Olen ise paar kevadet tagasi kuulnud siisikese suust täiesti meisterlikku ja kaunist laulupartiid ning seda esitas ta täiesti ebatüüpilises kohas – istudes elektriliini traadil minu kodu õuel. Mõtlesin, et küllap on see tänulaul rikkalikult sihvkadega kaetud toidulaua eest, mida siisikesed olid usinalt kasutanud terve kevadtalvise perioodi ning sealsamas ka oma armumängud maha pidanud.
- aastal siisike Linnueurovisioonil edu ei saavutanud. Eestipoolne žürii jättis ta koguni kõige viimasele kohale, vist kerges umbusus, kas siisike ikka nii ilusasti laulab. Aga laulab! Peab olema vaid õnne tubli esitust kuulma trehvata ja kui see veel õnnestub salvestada, on eriti hea vedamine.
Kas just siisikese laulu austajatena või pigem siiski sümpaatse nime tõttu, on ennast siisikeseks hakanud nimetama ka mitmed muusikud maailma eri paigus. Eestis küll vaid mõned lastekollektiivid, aga siisikese ingliskeelset nime Siskin kannab näiteks Inglismaal 2008. aastal loodud, kahest neiust Galen Ayersist ja Kristy Newtonist koosnev akustiline pop-duo. Saksamaal Berliinis tegutseb aga juba 1990. aastast „vildaka siisikese“ nimeline heavy-rock bänd Skew Siskin. Küllap teavad eesti muusikasõbrad kõige paremini vene „siisikest“. Vene keeles kannab siisike nime tšiž ning sellise nime on endale võtnud vene rockmuusik Sergei Tšigarkov, keda suurt pärisnime järgi ei teatagi. Ka tema bänd kannab nime „Tšiž & Co“ ning siisikese nime kandis ka tema esimene album.
Venemaal Peterburis on üldse siisike üks suur kuulsus. Siisikesele on Peterburis koguni mälestusmärk püstitatud. Väikest lindu kujutav skulptuur paigaldati Fontanka kaldakindlustuse külge, üpris veepiiri lähedale, 1994. aastal. Olles vaid 11 cm kõrge ning kaaludes 5 kg, on see üks Peterburi väiksemaid skulptuure. Olgugi, et skulptuuril on kujutatud lindu, on siisikese ajalooline tähendus Peterburi elanike jaoks natuke teine. Nimelt asutati Peterburis 1836. aastal imperaatorlik õigusteaduste õppeasutus, mille tudengite vormiriietuseks oli rohelise-kollasekirju munder, mille sarnasuse tõttu siisikeste sulekuuele, hakati ka neid tudengeid siisikesteks kutsuma. Aga see näitab, et tollal tunti seal seda väikest linnukest.
Linna elanike seas on levinud uskumus, et kui saada mündiga siisikese monumendile pihta, nii et münt sellele pidama jääb, täituvad soovid.
Siisike on mitmetes maades ka üks tavalisemaid puurilinde. On ta ju ilus ja laulab kenasti. Tõsi küll, Lev Tolstoil on lastejutt „Varja ja siisike“, kus siisike elab puuris ega laula. Siisike ütleb Varjale, et kui too linnu puurist välja laseks, laulaks ta kogu aeg. Eks ole tegemist selge vihjega, et siisikese koht on vabas looduses. Ega meil, Eestis, õnneks seadused ei lubagi kodumaiseid linde puuris pidada. Kohati on meil siiski levinud legend, et omal ajal olla meil siisikesi puurilinnuna peetud suitsutaredes, kus siisikesed olla oma lauluga inimesi hoiatanud vingugaasi eest. Eesti rahvatants „Siisike“ olevat loodud tänuks siisikesele paljude elude päästmise eest.
Aga see oli minevikus. Tänapäeval elab meil looduses siisikesi 90 000 – 130 000 paari. Talviti on nende arvukus sõltuvalt seemnesaagist erinev, 10 000 kuni 200 000 lindu. Talviseks toiduks on siisikestel meil eelkõige kase- ja lepaseemned. Neid otsides turnivad linnud sageli peenikestel okstel, selg alaspidi. Suvel ollakse spetsialiseerunud okaspuuseemnetele. Pesagi armastavad siisikesed ehitada kuusevõrasse, mõnele küljeoksale, toidubaasile lähedale. Tõsi küll, poegadele pakutakse toiduks ka putukaid, aga muidu on siisikesed siiski põhimõttekindlad taimetoitlased. Üheks lemmikroaks on neile ka võililleseemned, millega tullakse nende valmimise järel aasadele maiustama suisa perekonniti. Justkui piknikule.
Kuna siisikeste talvised piknikud võivad teoks saada meie aedadeski, tasuks talve saabudes pilk aknast välja heita, kas pole toidumajas või selle all näha koos rohevintidega toitumas viimastest poole väiksemaid, kollase-rohelise-mustakirjuid linnukesi, kes vintidega sõbralikult koos külg-külje kõrval mõnuga sihvkasid nosivad. Tõsi, enamasti saabuvad nad koduaedadesse talve teises pooles.
Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja, 30.10.2021, lk 4
