Väänkael
Külvilind on kohale jõudnud, põllumehi külvile kamandama: „tee, tee, tee, tee…“. Nii tundis väänkaela vanarahvas. Pigem hõiskab väänkael siiski jõuliselt „piip-piip-piip-piip-piip…“ ja ennekõike hoidku nüüd sipelgad piip ja prillid, sest neid langeb väänkaela saagiks suve jooksul loendamatul hulgal. Ainuüksi ühe päeva jooksul toovat väänkael poegadele üle kümne tuhande sipelganuku. Tõeline sipelgaõgija! Aga mis sinna parata, kui need sipelgad nii hästi maitsevad.
Väänkael on iseenesest üks vahva väike lind ning kui ei teaks, et ta rähnide hulka kuulub, peaksime teda küll kindlasti laululinnuks. Ega esmapilgul miski temas rähni ei reedagi, pole ei tugevat nokka ega kommet tüvedel turnida. Alles lähemal tutvumisel selgub, et rähnidele tüüpiliselt on ka väänkaelal kaks varvast ettepoole ja kaks tahapoole. Nendega saab turnida küll. Sipelgaid on aga maast ja pesast märksa lihtsam kätte saada kui tüve mööda taga ajada. Eriti veel, kui oled varustatud pika kleepuva keelega, ka see on väänkaelal rähnilik tunnus.
Tugevat nokka väänkaelal pole ning seetõttu ei tao ta teiste rähnide kombel omale pesakoobast, küll aga kasutab teiste taotuid ning pesakastidki sobivad hästi. Kui juhtub, et väänkaelale sobiv pesakoobas on juba mõne tihase või kärbsenäpi poolt asustatud, ei häiri see piibutajat kuigivõrd, sest jõud käib neist üle ja haletseda väänkael ei mõista. Välja lendavad nii pesamaterjal kui munad ja pojadki. Oma koduaias Mõedakal olin mullu kevadel tunnistajaks, kuidas välja tõsteti rasvatihasepaar koos üheteist muna ja mugava sisustusega. Väänkael ise pesa ei ehita ega hooligi pehmest ja mugavast elamisest, puhtust ta niikuinii pidada ei oska. Pere on tal aga suur, tavaliselt seitse kuni kümme last, olen leidnud isegi kaheteistkümne lapsega väänkaelapere. Pole siis ime, et neid sipelganukke nii palju kulub!
Miskipärast ei tassi aga väänkaelad lastele üksnes sipelgaid vaid ka mitmesugust läikivat rämpsu, justkui mängimiseks lelusid. Küll satub siis pessa nii klaasikilde kui metallitükke kui plastmassi, kõike silmatorkavat, mida ümbrus pakub. Mis selle kraami kogumise tegelik mõte on, ega seda ei tea vist keegi. Kui minna aga kasvõi kogemata pesale piiluma, laseb väänkael kuuldavale rästikuliku sisina ning hakkab väänama pead mao kombel kahele poole. Ka pojad oskavad varakult kaela väänata, seega selle nime on lind igati auga välja teeninud. Ärritunult ajab väänkael veel suledki pealael turri ning näeb sedasi turritatult sisisedes ja vääneldes päris hirmuäratav välja. Kui ta aga piisavalt ülesärritatud pole ja leiab, et targem on märkamatuks jääda, surub väänkael end vastu puutüve ning tänu oma pruunikirjule sulestikule võib jääda sedasi märkamatuks küll.
Väänkael võib sattuda pesitsema meie kodule üpris lähedale, sest suuri metsi ta ei armasta, pigem otsib sobiva õõnsuse või pesakasti metsaserva või parki või koguni suuremasse aeda. Siis saame tema intensiivset piibutamist sageli kuulda. Õnneks on vanad eestlased seda häält pidanud ilusa ilma kuulutamiseks, vastupidiselt paljude lindude vihmaennustamiskombele. Ilusaid ilmu aga teadagi meil napib, nii et väänkaela piibutamist kuulame hea meelega. Nüüd, mais ja juuni alguses piibutab väänkael sageli. Juuni teises pooles, kui vaja poegadele toitu tassida, on suu pidevalt sipelgaid või sipelganukke täis ning piibutamine tuleb unustada. Vähemalt kolm nädalat võtab lastekasvatamine aega, enne kui nad kitsukesest räpasest õõnsusest või pesakastist välja vupsavad. Ning hiljemalt septembris võtab juba terve perekond lõunamaareisi ette, et tuleva aasta maiks taas kodumail tagasi olla.
Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja, Väänkael 29.05, lk 4
