Võsaraat
On linde, keda teavad peaaegu kõik ja on linde, keda tunnevad vähesed. Võsaraat on üks nendest, keda enamus inimesi ei tea, kuna ta on tagasihoidlik nii oma välimuses kui toimetamistes kui häälekuses.
Samas ometi küllalt tähelepanuväärne tegelane. Olgugi et võsaraadi välimust võrreldakse emase koduvarblase omaga, ei näe mina seal küll liigset sarnasust. Tema pea ja rind on sinakashallid nagu ei ühelgi teisel linnul ning selg kaunilt pruunitriibuline. Ja mis eriti võsaraadilik – ta laulab peaaegu alati kuuse ladvas. Kusjuures tema laulu on hea ära tunda selle järgi, et sel polegi mingeid tunnuseid. Selline lihtne sidin. Kui kuulad, et käblik see pole, punarind samuti mitte, ega ka pöialpoiss, ju siis ongi võsaraat. Eks tunnuste puudumine ole ka tunnuseks.
Väga lihtsalt on äratuntav ka võsaraadi pesa. Sellist paksuseinalist samblast kaussi, mis pealiskihis kaetud kuuseraagudega, teised linnud ei ehita. Kui see veel leida koos munakurnaga, on pilt eriti selge, sest munad on tal ilusad sinised nagu lepalinnul või kuldnokal või mitmel teiselgi linnul. Miks nii paljudel lindudel on kiiskavalt sinised munad, on minu jaoks senimaani mõistatuseks. Suluspesitsejate puhul pole sellest lugu, need on varjatud, aga avaspesitsejatel nagu võsaraat, on see küll ohtlik. Tõsi, võsaraat peidab oma pesa võimalikult tiheda noore kuuse sisse või mõnda muusse varjulisse kohta. Aastate eest ehitas ta selle mulle õuele lammutatud maja jäänuste hunnikusse. Hea oli, et materjali prügimäele vedamisega viivitasin, nii jõudis ta kenasti pojad suureks kasvatada. Kõik ülejäänud võsaraadi pesad, mida on päris palju, olen ikka noortelt kuuskedelt leidnud.
Kevadel on võsaraat suhteliselt varane saabuja, esimesed isalinnud on kohal juba märtsis, suurem osa saabub aprillis. Kuna osa võsaraate pesitseb hooaja jooksul kaks korda, võib tema lihtsat laulukest kuulda juulikuuni välja. Väidetavalt pole võsaraadiisadel omavahel suurt konkureerimist, nad leppivat ka mitmekesi ühe emalinnuga. Territooriumide jagamine olevat rohkem naiste omavaheline asi. Seega kui pojad kooruvad, täitvat sageli nende suid rohkem kui kaks lindu. Toiduks on aga võsaraatidel nii putukad kui seemned, ka marjade seemned. Seega on meie tingimustes leiduv toidulaud võsaraatide jaoks rikkalikum kui üksnes putukatest toituvatel lindudel, mistõttu ongi nende kevadine saabumine suhteliselt varane ning sügisel püsivad ka kohal oktoobrini. Talvekski jäävad pigem Kesk- või Lõuna-Euroopasse, väga pikka rännuteed ette ei võta.
