Väike-Põõsalind
Selle linnu nimest võime välja lugeda, et ta on väike ja seotud põõsastega. Nii see kahtlemata on, aga eks väiksus on suhteline. Põõsalindude seas on ta tõepoolest pisim, aga näiteks lehelinnud on temast veel väiksemad, samuti sinitihane. Pöialpoissi ja käblikut ei tasu mainidagi. Ja ega ainuüksi põõsastikest teda samuti otsida ei tasu, ikka metsatukad, pargid ja kalmistud on samuti tema levinud elupaigad. Ja muidugi ka aiad. Kevadel, kui puud pole veel jõudnud lehte minna, aga õunapuud juba õitsevad, on aias õunapuuõite vahel päikese käes väike-põõsalinnu kiiskavalt valge rinnaesine kaugele paista. Seal ta sebib vilkalt putukaid otsides ringi. Meie jaoks on need putukad enamasti kahjurid, tema jaoks toit. Seega on ta meie aedades vägagi teretulnud külaline.
Küllaltki tähelepanuväärne on väike-põõsalinnu laul. Ennekõike selles mõttes, et ükski teine lind sarnast laulu ei esita ning seetõttu pole üldsegi mitte ülejõu käiv igaühel meist see laul selgeks saada ning meelde jätta. Laulu esimene osa on küll keerulisem ja mitmete teiste laulikutega sarnasem, kuid enamasti kuulemegi just laulu teist poolt, mis minu kõrva jaoks kostub kui “tüt-tüt-tüt-tüt-tüt…”. Jääb hästi meelde. Seda silbijada esitab ta sageli muude toimetuste vahele, ise agaralt okstel ringi hüpeldes ning putukaid otsides. Niimoodi aprilli lõpust kuni juuli keskpaigani välja, kõige intensiivsemalt siiski maikuus. Laulab mõistagi isalind, kes välimuse poolest meie silmale emalinnust ei erinegi. Nende endi jaoks on erinevus muidugi üüratu.
Kuna isalind saabub Aafrikast tagasi varem, teeb ta laulmise ja toitumise kõrvalt mõne päeva jooksul valmis ka pooliku pesa. Kui niipea ühtki naisolevust silmapiirile ei teki, teeb ehk teisegi. Kui aga ilmub kohale mõni kaunis väike-põõsalinnu preili, püüab isalind teda pooliku pesa juurde juhatada, poeb sinna ise sügavale sisse ning väristab ennast ja teeb igasugu vigureid, et endast ja oma pesast parimat muljet jätta. Kui see esitus toimib ning põõsalinnupreili süda õnnestub võita, ehitatakse pesa koos valmis, aga ega see nüüd mingi eriline šedööver pole. Meie jaoks muidugi jällegi igati eristatav teiste lindude pesadest nagu tema laulgi on kergesti eristatav. Nimelt on see pisike peentest raagudest ja kõrtest ning ämblikuvõrgust ja -kookonitest okste vahele punutud kausike nii hõre, et valgus paistab läbi. See teda eristabki teiste põõsalindude pesadest. Meelsasti punuvad nad selle pesa tihedale kuusele, kadakale või hekki, aga olen leidnud tema pesa ka suure kuuse alumiste rippuvate okste vahelt. Seal kiigub see tuules mõnusalt ja uinutavalt.
Väike-põõsalind kasvatab meil suvehooaja jooksul üles ühe pesakonna poegi, keda on tal keskeltläbi 5. Mõni agaram paar võtab ehk käsile teisegi pesakonna, igatahes on leitud mõnikord munakurni veel juuli teises pooleski. Suve teises pooles lisanduvad väike-põõsalindude menüüsse ka marjad, vaheldust on ju vaja. Ja kui lapsed suureks kasvatatud ning magusate marjadega maiustatud, hakatakse tasapisi juba augustiöödel liikuma lõuna poole ning septembri lõpuks ongi nad kõik läinud, et veeta talvepuhkus Etioopia savannides või Sudaani ja Lõuna-Sahara oaasides.
