Laulurästas
Paljudel viimastel talvetel ei ole päris linnulauluvaba aega olnudki, pehme talve puhul oleme talviseid linde kuulnud laulmas sageli. Küll tihaseid, küll rohevinte, musträstaidki. Aprillis, kui kohale jõudis laulurästas, hakkasid rõkkama metsad ja pargid aga hoopis uue hooga. Kui märtsis vilistasid kuuselatvades musträstad oma kurvatoonilisi meloodiaid, andsid nad aprillis justkui vahetuse üle laulurästastele ning nende meloodilised meistriteosed hakkasid kuuselatvadest kõlama juba väga vara hommikul, kuni kaks tundi enne päikese tõusu. Päike aga tõuseb aprilli alguses juba enne seitset, kuu lõpus poole kuue paiku ning praegu koguni kolmveerand viis. Ega õhtune lauluhoog samuti ei kipu raugema laulurästal enne, kui päike ammu juba loojas. Kuni ööbiku saabumiseni oli laulurästas tõeline laulukuningas.
Laulurästa laul on ööbiku lauluga isegi mõnevõrra sarnane ning rahvasuus kutsutakse laulurästast valeööbikuks ja abiööbikuks tänapäevani. Ega paljud inimesed saagi aru, kumb laulab, aga tegelikult on vahe ikka suur. Samamoodi võib laulurästa laulu segi ajada ka musträsta lauluga, kuna hääletämber on neil sarnane. Aga iseenesest pole laulurästa laulu sugugi raske teistest eristada, eriti siis, kui ööbiku saabumiseni veel aega. Musträstaga võrreldes teeb asja lihtsaks laulurästa komme erinevaid laulustroofe oma laulus korrata. Enamusi kordab ta paar-kolm-neli korda, mõnda rohkemgi. Ja kuna need on lihtsalt võimalik ka inimkeelde “tõlkida”, võiks ühe näidislaulu kirja panna umbes sellisel kujul nagu seda inglased on teinud: “Did you do it? Did you do it? You did, you did, you did… I saw you, I saw you…”. See ei tähenda muidugi seda, et laulurästas inglise keeles laulakski, igasse keelde võib tema laulu sobitada. Proovime eesti keeles sama lauluversiooni sõnastada: “Siin on see titt, siin on see titt. Näe siin, näe siin, näe siin… Vii ära, vii ära…”. Laulusõnad sõltuvad kuulaja fantaasiast. Kuna aga iga laulurästas laulab oma laulu, kõik nad on improvisatsioonivõimelised, annab see võimaluse igal kuulamisel jälle uued laulusõnad välja mõelda. Iga laulurästa repertuaaris on mitukümmend erinevat “sõna”.
Kuid mitte üksnes laul pole laulurästal tähelepanuväärne, ka tema pesa erineb kõigi teiste lindude pesadest, selle võib ilmeksimatult ära tunda kõigi linnupesade seast. Kusjuures välise pesamaterjali poolest võib see olla vägagi erinev, sõltuvalt elupaigast. Kõige sagedamini on laulurästa pesa välisvooderduses kasutatud ohtralt sammalt ning tagasihoidlikumalt lisatud peeni kuuseraage, kuid olen leidnud näiteks üleni hallide samblikega kaetud pesa, mis asus samade samblikega kaetud kuivanud kuusel. Puisniitudel ja parkides võib pesa aga hoopiski suures osas rohukõrtest koosneda. Ära aitab pesa tunda hoopiski selle sisevooderdus, mis on oskuslikult krohvitud süljega immutatud kõdupuiduga ning hoolega siledaks silutud, omaenda rinnaga. Seega näeb pesa seespoolt välja nagu keraamiline kauss. Mitte ühelgi teisel linnul sellist krohvimisoskust pole. Kui veel juhtume pesa leidma koos munadega, on ka need tähelepanuväärsed, erinedes kõigi teiste rästaste munadest imeilusa taevasinise värvi tõttu. Need kaunid sinised munad on hajusalt tipitud mustade täpikestega-tähnikestega, mis on igaüks erineva suuruse ja kujuga. Kõige sagedamini ehitab laulurästas selle toreda pesa tiheda kuuse oksale, aga kui sellist käepärast pole, laseb lind fantaasia käiku, sest tegelikult on ju tähtis see, et pesa võimalikult hästi peidetud oleks.
Laulurästas on suur tigudegurmaan. Teod maitsevad talle väga ning nende kodade purustamiseks valib ta välja mõne kivi, mille juurde koguneb lõpuks tigude purustatud kodasid hulgem. Kui juhtute sellist teokojakuhja kuskil kivi juures nägema, siis teadke – see on laulurästa pidulaud. Muidugi, ka vihmaussid sobivad laulurästale hästi toiduks ning igasugused putukad ka. Mida lähemale sügisele, seda rohkem valib ta menüüsse marju, puuvilju ja seemneid, sest need on ju samuti väga maitsvad!
Olles kaks pesakonda poegi, keda korraga on pesas tavaliselt neli-viis, suureks kasvatanud, asuvad laulurästad rännuteele. Esimesed juba augusti lõpus, viimased paar kuud hiljem, aga novembriks ollakse tavaliselt juba talvitusaladele Lõuna-Euroopasse või Põhja-Aafrikasse jõutud. Et tuleval kevadel meid taas oma kauni lauluga rõõmustada.
Laulurästas
Kuuseladvas varavalges
enne teisi rivis ta.
Õhtul, ehapuna palges,
viimasena vilistab.
Laul on laulurästa hobi,
sellist hobi vajab ta.
Ega teisiti vist sobi –
nimi laulu kajastab.
Laul ei ole ainus ala,
milles laulurästas proff –
leiutatud on tal sala
sülje abil tehtav krohv.
Sellega on tehtud tema
pesa siseviimistlus,
krohvi peaks ta esitlema
messidelgi – ükskõik kus!
Luuletus „Laulurästas“ on ilmunud Peep Veedla 2009. aastal ilmunud linnuvärsside raamatus „Pöialpoiss – made in Luxembourg“.
