Hallrästas
Rästaste parvi on septembris-oktoobris kõikjal ohtralt liikvel. Eelkõige just hallrästaid. Neil pole rändeteele asumisega sugugi kiiret. Hallrästaid märkame ka talvisel ajal, mõnes asulas üksikuna või paarikaupa, sageli aga suuremate salkadena ringi liikumas. Kuni on puudel-põõsastel õunu ja marju, on ka hallrästaid.
Hallrästa talvitusalad asuvad peamiselt Lõuna-Euroopas, aga ometi on neid talvel peaaegu kogu Euroopas liikvel. Üksnes meist põhja poole jäävate maade kliima on neile talvel sobimatu, aga ka nii Soome kui Rootsi lõunaosas kohtab hallrästaid talvelgi. Meil võib hallrästaid talvituda eri aastatel väga erineval hulgal, 1000 kuni 100 000 lindu. See hulk sõltub eelkõige marjade ja õunte saagikusest, eriti pihlakamarjadest. Tänavune sügis on muidugi saagirohke, seetõttu liigub ka hallrästaid rohkesti ringi. Aga tõenäoliselt on suur osa neist rästastest põhjapoolsetelt pesitsusaladelt saabunud ning meil suvel nähtud rästad naudivad päikest Vahemere kallastel.
Pesa munadegaIseküsimus on muidugi see, kas neid kadestada tasub, sest Vahemeremaades osatakse hinnata hallrästast delikatessina toidulaual, eriti tema rinnaliha. Siinmail seda ohtu pole. Ise oskab aga hallrästas hinnata nii loomset kui taimset toitu. Kevadel ja suve esimesel poolel on ta lihatoiduline, süües vihmausse, limuseid, ämblikke ja muud suupärast. Selle toiduga kasvatatakse üles ka lapsed. Alles suve teisest poolest alates muutub hallrästas marjamaiaks ning on üks suuremaid koduaedade marjasaagi hävitajaid. Küll hallrästad teavad, mis hea on, maasikapeenras saame sageli kokku.
Ma ei tea, kas hallrästad sellest ka õnnetud on, aga ega rahvas neid tihti õige nimega nimetada ei mõista. Eks ikka kehva linnutundmise tõttu. Sagedamini kutsutakse neid hoburästasteks või pasknäärideks. Sellenimelised linnud on ju olemas, aga need pole samad, mis hallrästas. Hoburästas on hallrästast veidi suurem ja tema sulestikus pole halli, pealegi elab hoburästaid meil ligi kümnekordselt vähem kui hallrästaid ning üldsegi mitte kõikjal vaid eelkõige valgusküllastes männimetsades ja rabamännikutes. Õige pasknäär on aga tuntud lind, hallrästast tüki maad suurem ning kannab tiival sini-must-valget värvikombinatsiooni.
Kui ma veel laps olin, kutsusime poistega hallrästaid lihtsalt pasakateks. Ja nüüdseks on linnuteadlased andnud hallrästale ka ametliku paralleelnimetuse – paskrästas. Millest see tuleneb? Selleks on täiesti seletatav põhjus, üldsegi pole tegemist halvustava nimega. Ehk on saanud mõni lugejagi hallrästa väljaheidetega pihta? Kui nii, siis ei maksa seda linnule pahaks panna, sest see näitab vaid tema tublidust oma kodu ja laste kaitsmisel. Kui satume tema
pesale või pesast varakult lahkunud lennuvõimetule pojale ohtlikult lähedale, ründab hallrästa isaslind meid nagu hävituslennuk ning tulistab justkui kuulipildujast valge kuulirahega üle. Samasuguse “pasarahe” ohvriks langevad ka pesa lähedale sattunud ohtlikuna tunduvad loomad või suuremad linnud.
Nii et hallrästa pesast tasub pigem eemale hoida. Pesa ehitab hallrästas tugevate oksaharude vahele, nii leht- kui okaspuudele, vahest ka mõnele muule tugevale alusele, sest see on suhteliselt raske ehitis, mis küll nii seest kui väljast paistab kõrtest punutud poolkerana, aga sisekiht sisaldab arvestatava koguse rasket savi. Munad pesas on oma väljanägemiselt kenad tähnilised, sinakasrohelise põhitooniga. Eks kena tähniline on ju hallrästas ise ka, hall on tal vaid pea ja päranipuala. Tiivad on aga kenad kastanpruunid.
Erinevalt teistest rästastest harrastavad hallrästad koloniaalset pesitsemist ja seda tuleb ette ka linnaparkides. Seega on oht hallrästaste pesitsuspiirkonda sattuda ning “kuulipildujatoru” ette sattuda täiesti reaalne. Sel puhul aitab muidugi pesumasin. Sügisel, talvel, ja varakevadel seda ohtu pole ning siis võib nende lärmakate rästaste tegevust rahulikult jälgida. Nagu kõik rästad, on hallrästas muidugi ka laululind, kuid erinevalt teistest rästastest, ei kuulu laululindude paremikku. Hallrästa laul on võrreldes tema tavapärase rämeda kädinaga suhteliselt vaikne sidin. Kui teised rästad esitavad oma kauneid ja kõlavaid laulupartiisid kõrgel puuladvas istudes, siis hallrästa laulusidinat kuuleme eelkõige lendava linnu suust. Vanarahvas on koguni pajatanud, et hallrästas ja harakas olnud lauluõppimise ajal liialt laisad, et Vanemuise kandlemängu kuulata ning pärast õppinud nad laulmise kandle naginast, kui seda häälde seati.
