Must-toonekurg
Õige pea, septembris, lahkuvad meilt pikale rännuteele viimased must-toonekured. Ei ole muidugi mõtet õue joosta ega traatidelt mustavaid toonekureparvi otsida, seal istuvad hoopis väiksemad linnud. Musta-toonekurge näeme üldse väga harva, mitte ainult sügisel. Ka kevadel ja suvel me neid eriti ei näe, kuna mustad toonekured erinevalt valge-toonekurgedest hoiduvad inimestest eemale, laantesügavustesse. Sealgi pole neid murdu nagu sageli põldudel valge-toonekurgesid näeme, ühtekokku hinnatakse meil pesitsevate must-toonekurgede paaride arvuks 100 kuni 200. Need vähesed paarid on ükshaaval jagunenud Eesti suuremate metsaalade piirkondadesse ning sinna satume harva, mistõttu ka kohtumised must-toonekurgedega looduses on väga juhuslikku laadi. Õnneks on Lääne-Virumaalgi kohati must-toonekurele sobivaid metsaalasid ning mõned paarid on siin alati pesitsenud, ehkki näinud on neid vähesed.
Ometi on juba aastaid olnud võimalus kõigil eestlastel ja tegelikult kogu maailma loodushuvilistel olla kursis Eesti must-toonekurgede pesaeluga. Seda tänu kurekaameratele, mis on paigaldatud laanesügavustes asuvate toonekurepesade juurde. Nii on aastate jooksul tuhanded inimesed kaasa elanud Donna ja Tooni, Piia ja Priidu, Tiina ja Tiidu, Raivo ja paljude teiste must-toonekurgede seiklustele. Isegi mitte üksnes pesaelule vaid ka rännuteekondade jälgimine on saanud võimalikuks tänu raadiosaatjatele, milled on linnu-uurijad toonekurgedele selga paigutanud. Aastaid kandis Eesti kuulsaima must-toonekure tiitlit just meie maakonna toonekurg Raivo, kes sai omale raadiosaatja selga juba 2006. aasta juulis. Raivost kirjutas Virumaa Teataja 2016. aasta aprillis.
Tänavu on kurekaamera jälgijad saanud kaasa elada Karula pesas toimetavatele Karlile ja Kaiale, kelle pesas sirgus 3 toonekurenoorukit. Kaks neist koorusid lastekaitsepäeval 1. juunil, kolmas kaks päeva hiljem. Neljandal kuretibul, 5. juunil sündinul polnud õnne suureks kasvada. Eks põuasel juunikuul ähvardas nälg kõiki kuretibusid, kuna metsajõgedes ja -ojades nappis vett, kuid abiks olid kalasumbad, mida vabatahtlikud värske kalaga varustasid. Veevajaduse rahuldamiseks viisid Karl ja Kaia tibudele märga sammalt.
Mõistagi on kaamerast lindude tegemisi põnev jälgida, kuid looduses aset leidnud kohtumised on kindlasti hoopis erutavamad. Must-toonekurgede kohtamine looduses on kõige sagedasem just suve lõpuosas, kui noored juba pesalt lahkunud ning vahest trehvame siis pesakondi niisketel metsadevahelistel heinamaadel. Kui üldjuhul toituvad must-toonekured ennekõike metsaojakestel, siis nüüd tehakse erandeid. Nokkamööda on neile ennekõike kalad, aga ka konnad, veeputukad ja isegi roomajad ning vahest sobib salatiks mõni veetaimgi. Enne pikka rännuteekonda on vaja jõudu koguda. Talve veetmiseks on sihikul Aafrika, mõni võib valida ka Lõuna-Aasia. Ega nüüd enne märtsi-aprilli ei kohtu!
Põlislaanes
Musta toonekure murest
tööstur ei saa aru.
Pole aega mõelda kurest,
kui ta puitu varub.
Põlislaaned kõik teeks rahaks,
palke sealt saaks hulgi.
Harvestere saata tahaks,
lennaku või sulgi.
Ärimehe hing on kitsas,
sinna kurg ei mahu.
Suvel toonekurge metsas
kaitseb raierahu.
Luuletus „Põlismetsas“ ilmus 2009. aastal Peep Veedla linnuvärsside raamatus „Pöialpoiss – made in Luxembourg“.
ilmunud ajalehes Virumaa Teataja 26.08.23
