Vainurästas
Eestis elava viie rästaliigi seas on vainurästas pesamuna. Kõige pisem. Aga kuna rästad ei kuulu sugugi mitte meie väiksemate laululindude hulka vaid vastupidi, hoopis kogukamate, siis ei ole ka vainurästas laululindude hulgas üldsegi mitte väikesekasvuline. Tema 70-grammine kehakaal ületab meie pisima linnu, pöialpoisi kaalu enam kui kümnekordselt (11-14 korda).
Vainurästast on hea ära tunda. Lai hele kulmutriip ning roostekarva tiivaalused torkavad hästi silma. Mitmetes keeltes viitab ta nimigi neile tunnustele: saksa keeles Rotdrossel (punarästas), soome keeles punakylkirastas (punakülgrästas), inglise keeles Red-Winged Thrush (punatiibrästas) jne. Kuna vainurästas inimest eriti ei pelga, on sageli neid tunnuseid võimalik ka ära näha ilma binoklit kasutamata. Elab ju vainurästas lisaks metsadele ka parkides ja kalmistutel ning aedadeski. Märtsis-aprillis jõudsid vainurästad puhkusereisilt Lääne-Euroopasse tagasi ning juuniks on neil esimene pesakond lapsi juba suureks kasvatatud. Kui läks hästi. Lääne-Virumaal võib vainurästaid leida igalt kalmistult ennekõike, aga mõistagi mitte ainult.
Oma kõrtest, keskelt mullaga tsementeeritud kausikujulise pesa võib vainurästas ehitada tavapärasel lindudele omasel kombel puu otsa, aga ka väga leidlikesse paikadesse, kasutades ära elupaiga iseärasusi. Inimese kõrval elades võib selleks olla mõni müüriorv või muu varjuline nurgake. Lapsed aga ei kipu pesas püsima seni, kuni lendama õpivad ning nii võivadki väga kergesti langeda vareste, kasside või teiste suuremate röövlite saagiks. Vaatamata sellele, et vanemad võimalikku vaenlast hoolega peletada püüavad, tuues kuuldavale kõva tärinat ning isegi hallrästa kombel vaenlast üle roojates. Nii et parem on vainurästa poegi mitte torkida.
Ise söövad vainurästad ning toidavad poegigi maitsvate putukate, vihmausside, tigude ning nälkjatega. Sügise poole lähevad üle marjadieedile nagu teisedki rästad ning siis ei ole nad aedades enam oodatud. Aiapidajad ju tahaksid marjad oma perele noppida.
Kuigi esimene pesakond poegi on juba suured, pesitsevad paljud vainurästad veel teistki korda ning seetõttu kuuleb ka nende laulu veel juuli alguseni. Enamasti küll väga vara hommikul ja hilja õhtul. Aga lauljana on vainurästas musikaalne nagu rästastele kohane. Laulu esimene pool kostab kaugele ning on igal isendil natuke omamoodi. Sageli meenutab see heliredelit, aga eri piirkondades on küllalt suured erinevused vainurästaste laulul. Olen teinekord Lõuna-Eestisse sattudes mõne hetke kimbatuses olnud sealsete vainurästaste laulu kuuldes, kohe ei ole äragi tundnud, mis linnuga tegu. See erinevate dialektide olemasolu on sarnane inimühiskonnale, eks meilgi ole võrokestel oma keel ja setodel oma, saartel jälle teistmoodi jne. Samas, olen ka ühe pargi piires kuulnud kaht täiesti erinevalt laulvat vainurästast. Aga ka üks isend võivat erinevaid laule laulda. Andekad lauljad on nad kindlasti.
Laulu teine osa on hoopis vaiksem poolvilejas krigisev helidepõimik, mis võib kesta lühemat või pikemat aega, aga on iseenesest samuti küllaltki musikaalne ja nauditav. Ainult et selle kuulamiseks peab olema linnule lähemal. Päris puu otsa, linnu kõrvale oksale pole vaja ronida, aga sama kaugele kui laulu esimene pool, see ei kosta.
Kuna vainurästaste lauluaega tänavu enam pikalt järele pole jäänud, soovitan mõnel ööl magamisega koonerdada ning kõrvad kikki ajada, küllap kostub muude öölaulikute kõrval ka vainurästa laulu, sest lauluga peaks ta alustama juba enne kella kolme.
Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja 10.06.23
