Rohevint

Rohevinti võime oma koduaias kohata aastaringselt. Seda muidugi juhul, kui selleks on täidetud tema poolt nõutud tingimused. Talvel on tal aeda asja juhul, kui seal toidumaja olemas ja selles rikkalikult seemneid. Suvel aga vajab ta pesitsemiseks tihedaid põõsaid, kas kuuski, elupuid või kadakaid. Sagedasti on koduaia servas kasvamas kuusehekk, see on rohevindile ideaalne pesitsuspaik.

Rohevindil on kaunis välimus, eriti isaslinnul. Isaslind kannab kollakasrohekat, emaslind rohekashalli sulekuube, tiiva külgserv ja äärmised sabasuled on mõlemal laialt helekollased. Nokk on tüse nagu teratoidulisele linnule kohane. Ka lind ise paistab küllalt pontsakas välja. Eriti siis, kui ta on võtnud koha sisse lindude toidumajas. Seal võib ta väga pikka aega ühe koha peal istuda ja lõputult süüa. Pistab päevalilleseemne noka vahele, koorib ta sealsamas suus ära ning sülitab koored suunurgast välja. Sinnasamasse toidulauale, söömata sihvkade hulka. Lauakombeid pole linnuvanemad talle üldse õpetanud. Endast väiksemad linnud ja ka liigikaaslased peletab ta eemale. Sageli jääb mulje, et küllap ta ennast sealsamas lõhki sööb, aga ei, alati on suutnud omal jõul lahkuda. Kusjuures isegi tiivad veel kannavad teda pärast sellist põhjalikku söömaaega! Kui toidumajas ruumi rohkem, on rohevindid terve parvega platsis. Osa neist siblib ka toidumaja all maapinnal, eks sinnagi pudeneb üht-teist. Vahel on neil kaaslasteks ka põldvarblased, siisikesed, urvalinnud või talvikesed. Kui toitu jagub, jäävad suuremad tülid tulemata. Minu koduaias Mõedakal on tegelikult päris sõbralik õhkkond. Ükski linnuliik, ei sinitihane, ei leevike ega ka rohevint pole teiste vastu vaenulik, sest toitu jätkub ja see on hajutatud mitmesse punkti. Tülid tekivad siis, kui jagada on vaid pisku. Empaatia on lindude jaoks üldjuhul tundmatu termin.

Kõik rohevindid talveks kohale ei jää, talvel arvatakse neid siin olevat kuni 50 000 lindu. Tõsi, möödunud talv oli rohevintidevaene. Ei mäletagi varasemast sellist aastat, kus talve jooksul vaid paar korda rohevinte kohtasin. Tõenäoliselt laastas nende populatsiooni mingi haigus. Aga tänavu, vähemalt praeguse, novembrikuise seisuga, näib et see kriis on ületatud. Märtsi lõpu poole hakkab talvistele lõuna poolt lisa tulema ja siis muutuvad need talvel üpris vaiksed linnud lärmakaks. Nende kevadlaul lisab märtsis veel veidi talve näoga kevadealgele tublisti särtsu juurde. Laulu meeldib rohevindile esitada kuuse ladvaosas istudes. Seal võib ta kaua ühe koha peal istuda, nii nagu talvel toidumajaski. Kannatust rohevindil jätkub. Tema laul on kiirekõlaline sidin, mis aga peaaegu alati lõpeb tema tunnuslausega „krrüüii“. See on ühtlasi tema territooriumihüüd ning seetõttu ta sageli pikka laulu ei viitsigi esitada, kordab vaid väikeste vaheaegadega territooriumihüüdu: „krrüüii…krrüüii…krrüüii…“. Meie kipume tema hüüdu omale arusaadavasse keelde tõlkima ning sel juhul hüüab ta hoopiski „green…green…green…“. On ju palju parem meelde jätta, et roheline lind hüüab oma värvust.

Kui vindiisa nõnda laisalt kuuseoksal lösutab ja aeg-ajalt oma hüüdlauset korrutab, rabeleb emaslind juba kuusehekis pesa ehitada. Rohevintide peres kuulub ehitamine naiste majapidamistööde hulka. Ja vindiema saab selle tööga laitmatult hakkama. Tõsi küll, see ei kuku just nii perfektne välja nagu sugulasel metsvindil, aga soe ja vastupidav ikkagi. Ja lõppude-lõpuks on ikkagi see kõige tähtsam, et lastel pesas soe ja mõnus saaks olema. Selle eesmärgiga kasutab vindiema ohtralt sammalt, see on ju teadagi soe ja pehme.

Kui perenaine pesale hauduma jääb, lõpevad vindipapalgi lösutamise päevad otsa ning ta asub naise kõhumurede eest hoolitsema. Õige trall läheb muidugi paari nädala pärast lahti, siis kui lapsed majas. Neile toovad ema-isa, kes muidu veendunud taimetoitlased, ka putukaid. Need võivad moodustada poegade toidumenüüst isegi kuni 40%. Aga, olgem ausad, eks mõne neelavad lapsevanemad ikka ise ka alla. Katsu sa kõik see kaks nädalat, mis pojad pesas püsivad, suus liha transportida ise seda hammustamata!

Kogu see tsükkel kordub rohevindiperes teistki korda sama suve jooksul. Alles augustis saavad nad taas oma hobidele mõelda ning rahulikult puuvõras lösutada niikaua kui hing igatseb. Kui see siis enam naudingut pakub.

Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja, 19.11.22, lk 5