Krüüsel

Jõulude lähenedes võiks kirjutada mõnest linnust, kellel sulestikus rohkem või veel rohkem jõuluvana kuue värvi leidub. Näiteks leevikesest või käbilinnust või punarinnast. Mängin aga väikse vingerpussi ning kirjutan hoopiski linnust, kellel jalad ilusad punased. Krüüslil sulestikus peale musta ja valge muid värve pole, aga see-eest on jalad täiesti punased. Just seda värvi nagu jõuluvana kuub.

Kõik, kes krüüslist vähegi kuulnud on, teavad kust teda otsida. Paldiskist, Pakri pangalt! Ja tõsi, olgu suvi või talv, kevad või sügis, vähesegi õnne korral seal tõepoolest krüüsleid võib kohata. On ju Pakri pank Eesti ainsa linnulaada asukoht. Muidugi, ega Pakri krüüslite linnulaat ei anna päris põhjamaiste linnulaatade mõõtu kaugeltki välja, aga mingit aimu annab. Ehkki, ega tegelikult ei tea vist keegi, kui palju meil Pakri pangal tegelikult krüüsleid pesitseb, aga mõnikümmend paari vast ikka.

Aga Pakri pank polegi ainus krüüslite pesitsuspaik Eestis, mina käin krüüslitega kohtumas hoopiski Vaindloo saarel, oma maakonnas. See on Eesti põhjapoolseim saar ja sinna inimesed satuvad harva, ka Lääne-Virumaa inimesed. Kuna pesitsusperioodil pole linnuteadlased seal krüüsleid loendamas käinud, ega siis ei teata ka selle asurkonna suurust, aga neid mustvalgeid punajalgu on seal pesitsusperioodil näha ikka mitukümmend. Panka ega kaljusid Vaindloo saarel pole, aga krüüslid võivad pesitseda ka kivide vahel ja kive on Vaindlool palju. Seega on krüüsel meie maakonna püsielanik, keda vähesed näinud on.

Ega talvel polegi krüüslit nii lihtne ära tunda kui suvel, sest oma süsimusta sulekuue vahetab krüüsel talveks hallikas-valkja säbrulise vastu. Aga valged laigud tiibadele jäävad ka talveks ning need ongi määramisel abiks. Kuna talvel näeme neid ennekõike merel ujumas, siis punased jalad ei paista välja. Merest välja, kividele või kaljudele neil talvel eriti asja pole, lühike talvepäev möödub pigem kalastades. Just kalad ongi krüüsli põhiline toit. Ja krüüslil koosneb menüü eelkõige tobiastest. Meie krüüslitel on valikus vaid väike tobias ehk nigli, põhja pool elavatel krüüslitel on tobiavalik suurem. Eks seal ole ka krüüsleid palju rohkem, nende peamised elualad asuvadki Põhja-Atlandil, Vaikse ookeani põhjaosas ja Põhja-Jäämerel.

Eesti vetes talvituvate krüüslite arvu hinnatakse kuni kolmele tuhandele, seega on neid meil talvel oluliselt rohkem kui suvel. Kevadine läbiränne toimub aprillis-mais. Need, kes meil pesitsema asuvad, sellega väga ei kiirusta, sest kevadel on kaljulõhedes väga külm ja niiske. Seda enam, et krüüslid ei vaeva endid ka pesaehitamisega, munevadki oma üks-kaks muna kivide peale. Peab ikka tugev tervis olema, sest selles kivises niiskes pesaorvus tuleb terve kuu munadel istuda, enne kui tiheda udusulestikuga lapsed suvatsevad kooruda. Haudumine käib muidugi kordamööda, aga siiski, kuu aega niiskes külmas pesas istuda pole naljaasi. Eks pärast koorumist tuleb krüüslilastel pisut kauemgi neid tingimusi taluda, aga siis on juba suvi rohkem mõjule pääsenud ja küllap jõuab soe pisut  ka kivide vahele. Ega õigest soojast ja valgusest krüüslilapsed muidugi esimestel nädalatel ei oska unistadagi, sest neid nad lihtsalt pole kogenud. Aga kui juba vanust koguneb, siis hakkavad nad tasapisi oma niiskest koopast välja tatsama ning siis on imestamist palju. Tatsamiseks võib krüüslite liikumist nimetada küll, sest kuna nende punased jalad asuvad keha tagaosas, meenutab nende kõnnak pingviinide liikumist. Krüüsel on osav lendaja ja väga osav ujuja-sukelduja, kõnd tema tugevamate oskuste hulka ei kuulu. Aga selle üle saame üksnes rõõmustada, et meil Eestis ja ka Lääne-Virumaal üks päris oma “pingviin” on.

Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja, 17.12, lk 4