Tait
Seekord kirjutan punase noka ja nokatüvikuga veelinnust, kes möödunud nädalal Mõdriku kandis Virumaa Teataja ajakirjanikule ja Tartu teadlastele põnevaid ja mõistatuslikke hetki pakkus. See valge sabaalusega lind on tait ehk teisisõnu tiigikana. Kuni 1991. aastani oli tiigikana tema ainus ja ametlik nimetus. Mitte, et ta kanaliste hulka kuuluks, hoopis ruiklaste. Tema sugulasteks on näiteks lauk (ehk vesikana) ja rukkirääk, aga ka rooruik ja täpikhuik (varem täpik-vesivutt). Tiigikana nimetus viitab tema elupaigale, nagu ka näiteks saksakeelne Teichralle (tiigiruik). Teisalt soomlased on talle nimeks pannud liejukana, mis tähendab mudakana. Aga eks tiikide kaldad ole sageli ka mudased. Miks teda aga ikka ja jälle kanaks kiputakse nimetama, on taida välimuses kinni. Kana mis kana.
Tait on maailmas väga laialt levinud. Täielikult puudub ta vaid Austraaliast ja Uus-Meremaalt, aga ega teda muidugi maakera põhjapiirkondades samuti pole. Skandinaaviaski elab tait vaid lõunapoolsetes piirkondades. Eestis pesitseb taitasid kuni poolteist tuhat paari, seega mitte just väga palju, aga kus neid leidub, seal ka taita tuntakse. Tihedamalt leidub meil taitasid Lõuna-Eesti järvekestel ja tiikidel, kuid näiteks Tallinna linnaparkideski on nad vägagi nähtavad. Kui loodusmaastikus pesitsevad taidad on üpriski pelglikud, siis linnaparkides nad inimest ei pelga. Tallinnas on taitade tegemisi kõige lihtsam jälgida näiteks Pae pargis Lasnamäel või Parditiigil Mustamäel. Paljassaares on nad hoopis raskemini jälgitavad. Ka Lääne-Virumaal pole tait mingi haruldus. Näiteks Mõdriku mõisapargi ühel väiksel tiigil on taidad iga-aastased pesitsejad, toimetavad seal tänavugi. Samuti võib neid kohata pesitsemas ka Aasperes, Rakkes, Jänedal, Haljalas, Vinnis, Vetikul, Vastal, Roelas ja mujalgi. Paar aastat tagasi pesitses minu kodukülas Mõedakalgi taimestikurohkel poriauguks kutsutaval veesilmal.
Talviti on taidad muidugi hoopiski Vahemere piirkonnas aega veetmas. Meie kliimas katsetavad vaid üksikud talve üle elada. Seega lootust siiski on ka talvelgi mõni tait veekogude kallastelt üles leida, aga meie maakonnas pigem mitte. Talviti on neid kohatud Saaremaal, Haapsalus, Valgas, Tartus ja Tallinnas. “Normaalsed” taidad lahkuvad meilt septembris-oktoobris ja tagasi tulevad aprilli keskpaiku.
Taidal on silmatorkavalt võimsad rohekaskollased jalad, sama värvi nagu nokaotski. Nende jalgadega on ta võimeline kiiresti jooksma nii maa peal kui vee all kui tihedas taimestikus, ronima põõsastes ja puuokstel, püsima pehmel pinnasel. Lendamine tema meelistegevuste hulka ei kuulu, pigem annab jalgadele valu. Aga kui vaja, lendab kiirelt ja tulemuslikult. Näiteks üks Saksamaal rõngastatud tait leiti juba viie päeva pärast Hispaaniast, 1520 kilomeetri kauguselt. Omavaheline hierarhia pannakse taitade seltsingutes paika aga hoopis selle järgi, kellel punasem nokk. Kõige punasemate nokkadega on enamasti eakamad isaslinnud. Kui pesitsusaja saabudes vaja teiste isastega maid jagada, sirutataksegi kõigepealt kael välja, et punane nokk ja laubakilp hästi näha oleks. Seejärel aetakse puhevile saba, et ka valge sabaalusega mõju avaldada. Kui need märgid ei aita, läheb löömaks. Käiku lähevad nii tugevad jala- kui tiivalöögid.
Kui pesitsusterritooriumi piirid paigas ja paariline leitud, ehitab taidaisa valmis mitu roovartest vundamenti, millede vahel taidaema valiku teeb ning koos ehitatakse veetaimedest pesa valmis. Taitadel esineb ka seltsingulist pesitsemist, mis on üksjagu omapärane nähtus. Kaks või enamgi emaslindu võivad kasutada sama pesa, sinna kokku muneda ja edaspidi seda kurna ka koos hooldada. Mõnikord on tegu ema ja tütrega, teinekord mittesugulastega. Aga esineb ka teistsugust seltsingulist pesitsemist, kus munetakse teise taida pessa salaja ning pärast mõistagi pesakonna eest hoolitsemisel ei osaleta. Nii et pisut kummaline on see taitade elu.
Taidad on kõigesööjad, aga suuremalt jaolt siiski taimetoidulised. Väga maitsevad taitadele näiteks vesiroosiseemned. Aga maiad on nad ka puuviljade peale. Söövad nii mahalangenud puuvilju kui turnivad okstelgi nende kättesaamiseks. Umbes veerandi taida toidusedelist moodustavad loomsed organismid: mitmesugused putukad, vastsed, ussikesed ja limused. Kui võimalus tekib, näppab tait ka teiste lindude pesadest mune, sest need maitsevad talle samuti hästi. Talvituma jäänud taidad ei ütle kindlasti ära inimese poolt pakutavast lisatoidust.
Praegu on meie maakonna taitadel tõenäoliselt veel pesaehitusperiood, mõni on ehk ka juba munema asunud. Pisiperet võib heal juhul pisut enne jaanipäeva oodata, pärast jaani aga juba kindlasti, nii et tasub tiikidel silm peal hoida. Asulavälistel tiigikestel võivad nad muidugi pesitsusajal üpriski varjulise eluviisiga olla ja tõepoolest tiigitaimestikust kõikvõimalikke kummalisi helisid kuuldavale lasta, nagu see möödunudnädalasel ekspeditsioonil juhtus.
Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja, 28.05.22, lk 4
