Sarvikpütt

Tuttpütt on meie püttidest kogukaim ja arvukaim, kindlasti ka tuntuim. Väikest sarvikpütti leidub meie veekogudel küll umbes kümme korda vähem kui tuttpütte, viimaste hinnangute järgi kuni 250 paari, kuid kui õnnestub mõnd sarvikpüti paari silmata, tasub nende tegemisi kindlasti jälgida. Asulate veekogudel pole nad inimeste suhtes ka kuigivõrd pelglikud. Lääne-Viru maakonnas on sarvikpütid mõnel Viru-Nigula ja Rakvere valla veekogul suhteliselt arvukad, kogu Eesti sarvikpütipopulatsioonist pesitseb meie maakonnas vähemalt kümnendik.

Ainuüksi väljanägemine on sarvikpüttidel tähelepanuväärne ja vaatamist väärt. Kõige silmatorkavamad ongi nende niinimetatud sarved, milleks on kuldsed tutid silmade taga. Tema ladinakeelne nimetus Podiceps auritus rõhutabki just nende eesti keeles sarvedeks nimetatud tutikeste kuldsele värvusele. Kui tõlkida veel mõned võõrkeelsed sarvikpüti nimed, saamegi tema välimusest hea ülevaate: soomekeelne mustakurkku uikku viitab tema mustale kurgule ehk “põskhabemele”, venekeelne krasnošeinaja poganka omakorda punasele kaelale ning saksakeelne Ohrentaucher kõrvadega sukeldujale. Tõepoolest, sukeldumine on selle punase kaela, musta kurgu ning kuldsete sarvedega püti leivanumber. Nii selles mõttes, et ta on sukeldumises väga osav, suutes vee all veeta kasvõi terve minuti, kui ka selles mõttes, et toob talle “leiva lauale”. Veekogu põhjakihtidest leiab ta toiduks limuseid, kulleseid, kalamaime, vähilisi ja veeputukaid. Kui sarvikpütt end pisut keerab, näeme veel seda, et kogu tema alakeha on kriitvalge ning kui juhtume veel jalgu nägema, tõmbab nendegi välimus tähelepanu.

Eestlaste “rahvakeeles” on sarvikpütile antud terve rida toredaid nimetusi: põrgusukelduja, sarviksukelduja, punasilmne sukelduja, veenõid, hattkael ja persu.

Kõige meeliköitvamat vaatemängu pakuvad sarvikpütid kevadel aprillis-mais, kui linnupaaril on käsil lembemängud. Üks vahvamaid etendusi on siis vetikapakkumise tseremoonia. Alustuseks sukelduvad mõlemad linnud, et koguda nokavahe täis vetikaid. Seejärel kerkitakse veepinnale, pannakse püstiasendis rinnad vastakuti, misjärel kihutatakse kõrvuti nende vetikanokatäitega tükk maad üle veepinna. Seda rituaali korratakse kordi ja kordi. Mina jälgisin ja pildistasin seda rituaali Tallinnas Lasnamäel Pae pargis, kus sarvikpütid on inimestega harjunud ning esitavad oma etendust hea meelega, laskmata end publikust häirida. Mullu kevadel õnnestus sarvikpüttide tegemisi vaadelda Mõdriku mõisapargi tiikidel, tänavu pole veel kokku trehvanud, kuid igal juhul on neil toredatel tegelastel pulmaaeg käes ning vaatemängud avatud.

Juunis-juulis on sarvikpüttidel pesitsemine käsil, siis on tore neid koos triibuliste poegadega jälgida. Ehk ronivad pütiemale selgagi, seal hea mugav priisõitu teha. Alates augustist hakkavad sarvikud aga koduveekogudelt lahkuma ning talvepoolaasta veedavad merelahtedes. Eesti vetes talvituvad üksikud sarvikpütid. Tunamullusel pehmel talvel veetis paarkümmend isendit talve Saaremaal Tagalahel, möödunud karmil talvel aga kohati seal vaid mõnd üksikut isendit. Enamus siirdub alati pisut pehmema kliimaga rannikuvetesse Skandinaaviasse või Briti saartele või Saksamaale. Talvine sulestik on püttidel muidugi oluliselt tagasihoidlikum kui suvine, jäävad vaid mustvalged toonid. Üksnes silm jääb punaseks ainsa värviandjana halli sulestikku ja halli ilmastikku kaunistama.

Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja, 14.05.22, lk 14