Merisk

Juuli esimestel päevadel saavad meriskinoorukid tuule tiibadesse. Veidi üle kuu on möödas päevast, mil nad nokaga munakoorde praod toksisid ning esimest korda päevavalgust nägid. Ning kive. Õige pisikesi ja veidi suuremaid ning taamal ka päris hiiglaslikke.

Just rannakivide vahel iga meriskilaps ellu astubki. Koduseinad on ema hoolega pisikestest kivikestest ja rannakarpidest kokku ladunud. Ja ümberringi on ka ikka kivid ja liiv. Tõsi küll, mõni meriskilaps koorus ka põllul või rohusel rannaniidul asunud pesas, tema tutvub kivide maailmaga mõnevõrra hiljem.

Rahvasuus meriharakaks või randharakaks kutsutavad must-valged pika punase noka ning punaste jalgade ja punaste silmadega rannikulinnud, äsja ellu astunud meriskinoorukite vanemad, saabusid talvitusaladelt, milleks olid Lääne-Euroopa mererannad, juba märtsi lõpus või aprilli alguses. Siis nad omale kohe ka sobiva ranna välja valisid. Sest nende elu on ikka mererannikuga seotud, olgu suvel või talvel. Siin on nad üpris lärmakad ja meiesuguste vastu usaldamatud. Ega meriski territooriumil vaikselt liikuda ei õnnestu, kõik saavad su kohalolust teada. Ikka tänu meriharaka “kädistamisele”. Tegelikult tema hüüded küll pärisharaka kädistamisega ei sarnane, need kõlavad hoopis kui “pubiip-pubiip-pubiip” või ka “piik-piik-pik-pik-pik”. Harakaga sarnaneb pigem tema mustvalge sulestik. Ja ka suurus, kui pika saba puudumisest mööda vaadata.

Eks tänu meriski silmatorkavale välimusele ja lärmakale käitumisele tunnevad teda kõik, kel mere äärde asja olnud. Sisemaal teda naljalt ei kohta ja seetõttu võib ta paljude eestlaste jaoks tundmatu olla. Kindlasti tunneb aga meriski kasvõi une pealt ära igaüks 48 tuhandest Fääri saarte elanikust. Tõsi küll, Tjalduri nime all, nii kõlab meriski nimi fääri keeles. Olgugi Fääri saarte tunnusloomaks lammas, on nende rahvuslinnuks oleval meriskil fäärlaste rahvusliku enesemääramise jaoks eriline tähendus. Tjaldur /merisk/ on nende iseseisvuse sümboliks. Ja seda juba alates aastast 1805, mil fäärlaste rahvuskangelane Nòlsayar Pàll (1766-1809) lõi ballaadi, kus ta just meriskit vabaduse sümbolina kujutas ning linnu oma rahva seas ausse tõstis.

Meriskitel on uskumatult kõrge eluiga. Rõngastustulemuste abil on näiteks Soomes tuvastatud vanim merisk 23 aasta ja 11 kuu vanune, Saksamaal koguni 43 aastat ja 4 kuud vana! See on ka vanim teadaolev merisk Euroopas, kus neid ühtekokku pesitseb umbes 200 000 paari. Eestis ja Soomes kummaski kuni 4000 paari. Nii et praegu, mil noored meriharakad ka juba enam-vähem täiskasvanu mõõdu välja annavad, võib meie randadest leida ühtekokku ligi kolmkümmend tuhat punasenokalist kisakõri. Sest poegi on ühel meriskipaaril enamasti kolm. Vaevalt muidugi, et kõigil ka suureks õnnestub kasvada, sest eks ohtusid ühe kasvava linnupoja jaoks varitseb looduses hullumoodi palju. Aga meriskirikkaim periood meie rannikuil on juulis kindlasti, sest juba augusti alguses asutakse rännuteele. Põhjapoolsete meriskite läbiränne toimub veel küll septembriski, aga selle aja peale on meie meriskid juba kaugel.

Iseenesest on meriskid maailmas päris laialt levinud, nad pole vaid Euroopa-kesksed linnud. Sarnaseid linde elab ka Austraalias ja Uus-Meremaal, Aasias ja Aafrikas. Kusjuures Lõuna-Venemaal ja Kesk-Aasias pesitsevad nad ka sisemaal, mida peetakse mälestuseks sealsest kunagisest Tethyse merest.

Kui juhtume meriskeid reisil viibides kohtama nende talvitusaladel, on neil meile väike üllatus varuks – valge vööt kaelaehteks. Märtsis-aprillis naastes nad seda enam ei kanna. Aga kaunid ja nauditavad rannikulinnud on nad igal juhul!

Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja, 7.08.22, lk 4