Lepalind

Lapsed pakivad ranitsaid ning sätivad kooli minema, lepalinnud aga pugivad veel viimaseid eestimaiseid putukaid ning sätivad sulgi Aafrika-reisiks korda.

Lepalind on oma nime saanud „lepakarva“ rinnaesisest ja sabast. Isegi kui näeme teda vaid hetkeks, enne kui ta varjuda jõuab, võimaldab tema ergas saba linnu ära määrata. Teisi „tulisabasid“ meie värvuliste hulgas pole. Tõsi küll, on ka must-lepalind, aga lepalind temagi, lähisugulane. Kui aga õnnestub lepalindu pikemalt jälgida, aitab teda ära tunda must nägu valge laubaga, mõistagi isalinnul. Õrnem sugu, nagu linnuriigis tavaks, näeb märksa tagasihoidlikum välja. Juuresoleval pildilgi näeme just lepalinnu naispoolt, kuid tulekarva ainukordne saba ehib tedagi.

Lepa nimetuse all mõeldi vanasti verd. Lepalindki olla saanud legendi järgi oma punaka värvuse talle peale tilkunud Jeesuse verest, kui hall linnuke püüdnud teda ristilt päästa, katsudes sealt naelu välja kangutada. Sealtpeale hakatudki teda lepalinnuks hüüdma.

Lepalinnud jõudsid meile soojamaareisilt troopilisse Aafrikasse tagasi aprilli lõpus ning mais võis juba kõikjal linnu pesitsusaladel tema lühikest nukrakõlalist laulukest kuulda. See kuni viiesekundiline lihtne viisijupp kõlab umbes kui „ii-trütrütrü tsirr-tüitüi-tsirr“, seda on lihtne ära tunda. Eriti laulu algus on linnule hästi omane, kellegi teise laul sedasi ei kõla. Ja ega peaaegu ükski teine lind ei alusta ka nii vara hommikul kui lepalind. Või kas seda saab üldse hommikuks nimetada, kui öösel kahe-poole kolme ajal tema juba hõiskab? Lepalinnu jaoks on see hommik, õhtul on ta varane magamamineja. Kuna lepalind pesitseb lisaks nõmmedele ja segametsadele meelsasti ka parkides ja aedlinnades, saame tema lauljakommetele tõestust kasvõi oma koduaias. Kui „normaalsel“ ajal ei oska tema laulu teiste seast eristada, tasub mõnel mai- või juuniööl väga vara tõusta või väga hilja magama heita ning jääbki laulumees meile vahele. Kuna ta on piisavalt edev, et otsida omale laulmiseks võimalikult kõrge positsioon, võime ta leida näiteks katuseharjalt. Või puuladvast.

Meie koduaias elades võib lepalind oma pesa ehitada pesakasti, kasvõi kuldnoka omasse. Või ka mõnda hooneõnarusse või puuriita, kui sobivat puuõõnsust pole võtta. Kel on õnnestunud lepalinnu pessa piiluda, see teab, kui ilusad munad tal on – taevasinised! Üldsegi mitte lepakarva punased nagu lind ise. Sageli piilub lepalinnu pessa ka kägu, kes siis sinna ka oma pisut suurema muna poetab, aga mõistagi on lepalinnu pesas seegi sinine. Lepalinnust sagedamini satub käopoega üles kasvatama siinkandis üksnes linavästrik. Minu koduaeda Mõedakal tänavu ükski lepalind paraku nägu pole näidanud, ka Rakveres on Sven Hõbemägil õnnestunud kohata vaid üht pesakonda ning rõngastada üksainus noorlind. Aga ega ta meil väga arvukas pesitseja polegi, Eestis hinnatakse lepalinnu arvukuseks 20 000 – 30 000 haudepaari, mida on sama vähe kui kuldse sulestikuga peoleod ning umbes kümme korda vähem kui kuldnokki.

Lepalinnuema haudub munadest pojad välja paari nädalaga ja enamasti kooruvad sealt ikka ta omad lapsed. See edev varane laulumees, lepalinnupere meespool, haudumisprotsessist osa ei viitsi võtta, küll aga laste toitmisest ja kasvatamisest. Ja mõnikord juhtub nii, et talle on meeldima hakanud rohkem lepalinnupreilisid kui üks, nii et laste kasvamise ajal rabeleb linnuisa kahe-kolme pere vahel. Aga õnneks ei ole lepalinnud toidu suhtes liiga valivad, nokkamööda on mitmesugused liblikad, röövikud, ämblikud, kärbsed ning isegi limused ja hulkjalgsed. Neid otsitakse nii maast kui puuokstelt ning isegi lennult püüdmise osavus on omandatud.

Igasuguse ohu korral muutuvad aga lepalinnuvanemad märgatavalt närviliseks ja hakkavad „tiksuma“. Mida rohkem närv püsti, seda kiiremaks muutub tiksumine. Mõned lepalinnud tiksuvad nii varjatult, et neid on võimatu põõsast üles leida, teised on aga julged ja agressiivsed. Need julged istuvad demonstratiivselt nähtavale kohale ja väristavad imekiiresti oma tulekarva saba. Kui vaenlane liiga jultunuks läheb ja poegadele ohtlikku lähedusse satub, võib lepalind tema peale ka kõva kisa tõsta ning isegi rünnata. Kasvõi inimest, mis siis et see kassist või varesest kordi suurem on!

Eks nende lastega ole muret muidugi palju. Rästaste sugulastena on lepalindudel ka rästaste kombed ning teadagi ulakad lapsed – ronivad pesast välja enne kui lendama õpivad. Kuuel-seitsmel rüblikul silma peal hoida, samaaegselt neile süüa otsida ja siis veel kurikaelu peletada pole lihtne. Mis ime siis, et närv püsti läheb. Õnneks pole see keeruline periood kuudepikkune, iga päevaga muutuvad ju lapsed aina asjalikumaks ning suve teise poole saavad lepalinnud juba vabamalt hingata. Kuni ajani, mil inimeste lapsed end taas kooli sätivad minema. Siis on lepalindudel aeg lahkuda. Aafrika ootab!

Meie võime aga laulda Anna Haava tekstile loodud rahvaviisi, mis tuntud ennekõike Untsakate esituses:
Lenda, lenda lepalind
Tuhat korda palun sind
Lenda, lenda kaugele
Lenda sinna kus mu kallike…

Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja, 7.08.22, lk 4