Hahk

Kui popikoon Lady Gaga teada saaks, et ta nimi vene keeles hahka tähendab, ta ilmselt ei rõõmustaks, sest lamedalaubaline hahamamma kuigi arukas välja ei näe. Eks isahahal ole sama lame laup, aga tal on vähemalt kevadel uhke pulmaülikond: pealt valge, alt must, eest roosakas ja kaelalt heleroheline. Praegu, keset suve, pole aga neilgi millegagi uhkeldada. Ebamäärase sulestikuga suuri parte ei osata ehk hahkadeks pidadagi, küll aga tuntakse paremini pruuni kaitsevärvusega hahaemasid, sest nemad osutavad inimkonnale väga olulist teenust. Üldse mitte eesmärgipäraselt, aga ometi nii, et nad ise sellest kuidagi kahjustada ei saa. Nimelt on haha udusuled, mida emahahk pesal haududes oma rinnalt pesavooderduseks kitkub, kõige kergem ja soojem materjal, millega vooderdatakse nii jopesid kui magamiskotte. Hahasuline varustus aitab isegi polaaruurijatel karmis pakases vastu pidada. Samuti kasutavad hahasulgedest magamiskotte alpinistid.

Hahaema on võimeline “tootma” pesitsusperioodi jooksul päris suure hulga sulgi. Hahasulgede ulatuslik korjamine on aastasadu olnud traditsiooniks ennekõike Islandil ja Skandinaavia saartel. Islandile viisid hahasulgede kogumise traditsiooni norralased juba 9. sajandil. Norra kuningas Christian IV kuulutas Põhja-Islandi hahakolooniad kaitsealusteks aastal 1651. Tänapäeval aastas ca neljast tonnist korjatavatest hahasulgedest umbes kolmveerand tulebki Islandilt, tonnijagu Skandinaaviast. Eks pisut harrastatakse hahasulgede korjamist meiegi saartel, aga need kogused on väikesed. Korra olen isegi paari koti hahasulgede transportimisel abi osutanud.

Veelgi varem, juba 7. sajandil moodustati tänu hahkadele aga üldse teadaolevalt esimene linnukaitseala St. Cuthbert Fääri saartel. Ning ka meie esimese linnukaitseala Vaika saartel moodustas Artur Toom 1910. aastal suuresti ajendatuna hahkade kaitse vajadusest. Kujunes ju hahast lausa Vaika saarte vapilind. Kui Toom 1909. aastal Vaika saared rentis, leidis ta seal pesitsemas vaid 2 paari hahkasid, neli aastat hiljem aga juba 50, aastal 1939 koguni 726 paari!

Eestis paiknevad selle Põhjala saarte asuka peamised pesitsusalad lisaks Vilsandi ümbrusele ka Väinameres ja Kolga lahe saartel. Ja loomulikult ei puudu hahk ka Lääne-Viru maakonnast, meil võib pehmete sulgedega vooderdatud hahapesi leida Vaindlo saarelt ja Lõuna-Uhtjult, üksikuid ehk mujaltki. Aga jope jagu sulgi siit kuidagi kokku koguda ei õnnestu.

Hahale sobivad paigad, mille ümber on vähemalt kolme-nelja meetri sügavune meri. Vees tulevad nad toime ka tugeva tuule ja lainetusega. Vee all peab hahk vastu terve minuti ning võib sukelduda kuni kümne-viieteist meetri sügavusele. Seal korjab ta kivide küljest limuseid. Talle sobivad toiduks mitmed vähilaadsed, süda- ja rannakarbid. Oma võimsa tugeva nokaga rebib ta neilt suurema vaevata koorikud küljest.

Ligi kuu aega istub hahaema peaaegu vahet pidamata pesal haudumas ning üha rohkem koguneb selle aja jooksul pesavooderduseks tema hinnalisi rinnasulgi. Kui ta vahepeal keha kinnitamas käib, katab ta munad hoolega sulgedega kinni. Ega pojad koorumise järel pikalt sulgede sisse mõnulema ei jää, kohe võetakse ette teekond merre, kus hahaemad moodustavad lasteaiad, olles seal ise nii kasvatajateks kui turvajateks. Aga kõige ohtlikumad on hahapoegadele just esimesed elutunnid, mil umbes pooled neist langevad kiskjate ohvriks. Olles elusana lasteaeda jõudnud, võib suuremat ohtu möödunuks pidada, sest siin ollakse juba suurema hulga hahamammade kaitse all. Hoiame meiegi hahapoegadele pöialt, et neil õnnestuks lasteaeda jõuda ja sealt sügiseks suureks kasvanuna ellu astuda!

Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja, 2.08.22, lk 9