Teder
Aprillis jõudis kätte tedremänguhooaeg. Juba märtsis käisid tedrekuked mänguplatse üle vaatamas. Nüüd, mai teisel nädalal on mäng eriti hoogne.
Tedrepreilid ja –prouad on ametis proteiinirikkama toidu otsimisega – varsti aeg ju munema hakata. Terve talv on ühekülgselt peamiselt kasepungadest, -võsudest ja –urbadest toitutud. Kus kaski vähe, seal sobisid suhu pista ka kuuse- või kadakaokkad, kadakamarjad, paju- või lepapungad või koguni noored männikäbid. Nüüd otsitakse vaheldust villpeade õisikutest ning varsakapjade ja tulikate osistest.
Suvel ja sügisel on toidulaud rikkalikum. Mõnus on marju noka vahele noppida – mustikad, sinikad, pohlad ja jõhvikad – neist peame ju meiegi lugu. Aga rohelist ka vahelduseks – ristiku- ja mustikalehed, kortslehed ja haavalehedki on nokkamööda. Põldudel on päris mõnus ka viljateradega maiustada.
Tedremäng on võimas vaatepilt. Aga seda näevad vähesed meie seast. Pole ju võimalik seda koduaknast jälgida ega ka looduses möödaminnes kiigata. Selleks peab mänguplatse teadma, sinna varakult varjeonni ehitama, enne tetri varahommikul kohale minema ning alles peale mängu lõppu lahkuma. See kõik nõuab teadmisi, aega ja kannatust. Kui paljudel meist on tänapäeval aega ja kannatust piisavalt?
Kui aga on õnne tedremängu jälgida, siis on näha nende lindude tõeline ilu. Tedrekuked on säravalt mustad, lehvikuna laiali aetud saba aga puhasvalge, silmade kohal erkpunased paksud kulmud. Mängu ajal tedrekuked kudrutavad ning see heli kostub kilomeetrite taha, kostes eemalt justkui pudrupott podiseks vaiksel tulel. Lapsepõlves oli mul õnn elada metsaäärses talus, kuhu kevadeti tedremäng õuele ära kostis. Ükski tehisheli ei suuda võistelda taoliste ürglooduslike helipiltidega, need jäädvustuvad mällu igaveseks. Ka praeguses elukohas Mõedakal on varasematel aastatel tetrede kudrutamine kaugustest koduõue kostunud, kuid tänavu pole enam kuulda olnud. Õnneks olen saanud tedremängu ilu nautida maakonna idapiiril Sirtsi soo servas, kus mänguplats teada.
Tänaseks on tetrede arvukus tublisti langenud. Praeguseks Eesti tedreasurkonna suuruseks arvatakse olevat kuni 20 000 mängivat isaslindu. Varasematel aegadel oli teder populaarseks jahilinnuks. Siis ehitati varjeonne peamiselt lindude küttimiseks, mitte vaatlemiseks ja pildistamiseks nagu tänapäeval. Aga küttimisel kehtisid omad reeglid. Keelati tedremängust „kösterkukke” – kõige esimesena mängu alustanud isaslindu maha lasta, et jahiõnn ei kaoks. Arvati ka, et kes tedrekuke harja sööb, saab kõigis asjades targaks.
Kuna tetresid on meil suhteliselt vähe, pole ehk igaüks seda lindu looduses kohanudki, küll aga liigub meie seas palju tedrenimelisi inimesi ringi. Perekonnanimena on Teder suhteliselt levinud nimi Eestis, seda kannab pisut üle 1300 inimese. Tuntumatest on meil olnud tedrenimeline õiguskantsler, kuid paraku ka korruptsioonikahtlusega ettevõtja. Lääne-Virumaal on perekonnanimi Teder küll võrreldes muu Eestiga suhteliselt vähelevinud, iga 10 000 elaniku kohta vaid ca 7 Tedre nime kandjat. Aga paljudel on põskedel ka tedretäpid! Mis neil tetredega pistmist on? Eks see nimetus ole veel sellel ajal tekkinud, kui tetri palju oli ja tedremune söögiks kasutati. Nimelt on tedremunad hästi kirjud, täpilised. Nii nagu tedrekanadki. Ikka selle pärast, et hauduv lind ega ka munad pesas vaenlastele silma ei torkaks. Ja selle kohta, kuidas need täpid inimeste põskedele sattusid, olid vanarahval omad seletused olemas. Ühe versiooni järgi said tedretäpid need, kes tedre tapsid või tedre pesas olevaid mune katsusid. Teise, levinuma uskumuse järgi tulid tedretäpid näole neil, kes kevadel enne linnupetet võtmata välja minnes esimest korda tedre kudrutamist kuulsid. Linnupette võtmine tähendab seda, et tuleb midagi süüa enne väljaminekut. Ise olen seda kommet püüdnud alati järgida, kes siis ikka tahab lasta end linnul ära petta!
Tedrekana muneb mais-juunis hästi varjatud pessa maapinnal kuni kümme muna ning haub neid üksipäini ligi kuu aega. Väikesed tähnilised tedretibud on alguses lihatoidulised, pistes nokka vaid putukaid ning juba nädalastena hakkavad tiibu proovima. Kuuvanuselt alustavad nad iseseisvat elu ning neist on saanud selleks ajaks põhimõttekindlad taimetoitlased, nagu on ka nende ema ja isa, vanaema ja vanaisa ning kogu tetrede suguvõsa. Praegu on aga mullused nooredki mängupaikade ümber kogunenud. Alanud on uus aastaring.
Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja, Teder 08.05.2021, lk 4
