Suur-kirjurähn
„Rähn on lindude puusepp. Neid on mitu venda, kõik peavad sedasama ametit,“ arvas rähnidest Carl Robert Jakobson ligi poolteist sajandit tagasi. Ja tõepoolest on vennad rähnid puusepa ametit pidanud aastasadu. Eesti üheksast vennast on kõige tuntum ja arvukam kireva sulestikuga suur-kirjurähn.
Pärast loomade loomist võtnud Vanataat nende värvimise käsile, värvides igaüht nii, kuidas keegi soovinud või kuidas kellelegi sobinud. Töö lõpetuse järele pesnud Vanataat pintsli ja tahtnud loputusvett maha valada, kui värvimist soovides veel värvimata lind sinna lennanud. Vanataat valanud loputusvee linnule selga. Nii saanud rähn õieti kirjuks.
Tegelikult tõmbavad rähnid endale inimeste tähelepanu mitmeti. Ühelt poolt kireva väljanägemisega, teisalt omanäolise käitumisega. Rohkem ju lindude hulgas puuseppi pole, trummareid samuti mitte. Rähnid aga annavad endast kevadperioodil märku just kaugelekostvate trummeldustega vastu kuiva oksa või puutüve, sageli vastu elektriposti plekk-katust. Isarähni trummeldamise eesmärk on endast teada anda liigikaaslastele – emaseid ligi meelitada ja isaseid eemale peletada. Kõrvad on aga kõigil peas ja nii jõuabki edastatav informatsioon märksa laiema publikuni kui reaalsed adressaadid.
Suur-kirjurähniga on küllap igaühel oma kogemused. Enamasti kindlasti positiivsed, kuid küllap mõnel ka nördimapanevad. Kedagi on kindlasti ehmatanud äkitselt kostuv plekipõrin kevadises varahommikuses vaikuses, mõni on kirunud pesakastide lõhkumise pärast, metsameestele pakub suur-kirjurähn konkurentsi männi- või kuuseseemlates.
Suur-kirjurähni arvukust hinnatakse samale tasemele kuldnoka omaga. Ka kuldnokka teab igaüks, kevadel imetleb, suvel kirub marjasaagi tarbimise konkurentsi tõttu. Suur-kirjurähn kutsubki inimestes erinevaid emotsioone esile eelkõige oma toitumise mitmekesisuse tõttu, mis samas aitab tal ellu jääda kõige erinevamates tingimustes. Suveperioodil on see rähn põhiliselt lihatoiduline, otsides toitu – põhiliselt puiduüraskite vastsed ja valmikud – puutüvedelt. Tüved vaadatakse üle põhjalikult. Tavaliselt laskub lind tüvele puu jalamil ning hakkab spiraale tehes ülespoole liikuma kuni päris kõrgele välja.
Kui rähn avastab koore all elavaid putukaid, lõhub ta koore või teeb sellesse lehterja augu ning saab pika kleepuva keele abil suupärase kätte. Suure isuga pistab suur-kirjurähn ka sipelgaid ning mis inimesi jahmatama paneb – teiste lindude poegi. Selleks ta sageli pesakastide lennuavasid suurendabki, et sealtkaudu maitsvaid linnupoegi kätte saada. Agaramad linnusõbrad paigaldavad rähni tõrjeks pesakastidele nn turvauksi, so plekist või tugevast kummist plaadid lennuava ümber, mida rähni nokk purustada ei suuda.
Talvepoolaastal on suur-kirjurähn teadagi käbide kallal. Põhiliseks toiduks meie tingimustes on kuuse- ja männiseemned. Nende kättesaamiseks murrab ta puuladvast käbi ning pistab selle kusagile tüveprakku, kus siis töötleb võimalikult seemnevabaks. Järgmise käbiga tulles viskab ta lüditud käbi samasse maha ning pistab prakku uue käbi. Selliste rähni sepikodade alla koguneb sageli tuhandeid tühjendatud käbikesti. Jõuab ju lind päevas töödelda kuni sada käbi. Sepikodasid võib aga ühel rähnil olla mitukümmend.
Pähklirikastes piirkondades kasutab suur-kirjurähn samasuguseid sepikodasid pähklite purustamiseks ning ka linnupoegadega maiustades torkab ta saagi kusagile tüveprakku. Sattudes lindude toidulauale, ei suuda suur-kirjurähn oma talvisele taimetoitlusele truuks jääda ning pistab searasva või pekki suure isuga. Kindlasti maiustab ta ka päevalilleseemnetega, neist ei suuda ta suvelgi ära öelda. Sama suupärased on talle muidugi ka arahhised ja rasvapallid.
Kevadel mahlajooksu ajal maiustab suur-kirjurähn meelsasti kasemahlaga, toksides mahla kättesaamiseks kasetüvesse ridamisi augukesi, kust järgemööda rüüpab. Sügisel aga on nähtud teda marjugi söömas.
Teised suluspesitsejad linnud peavad suur-kirjurähnist lugu kui agarast õõnsuste loojast. Taovad nad ju igal aastal omale uue pesakoopa, vana jääb neile liikidele, kes ise sellega hakkama ei saa. Suvel on rähni pesakoobast lihtne leida poegade kõva kisa järgi, mis kostab kuni saja meetri peale ära. Pojad kisavad tühja kõhu pärast. Olgugi et vanemad tassivad toitu nii, et nahk märg, 4-5 tõuku korraga, kuni 300 korda päevas. Aga poegadel on kasvamisega kiire, üle kolme nädala ei ole plaaniski pesas püsida, pooleteise kuuga on aga tarvis küpseda iseseisva elu alustamiseks.
Esialgu kannavad noored suur-kirjurähnid peas punast mütsi, täiskasvanuks saades asendub see isaslindudel punase kuklaga, emaslinnud peavad leppima aga vaid punase sabaalusega. Praegu, detsembris, me enam punamütsilisi suur-kirjurähne ei kohta. Kui aga peaks punase pealaega kirjurähn silma hakkama, on tegemist kas valgeselg-, väike- või tamme-kirjurähniga. Suurima tõenäosusega aga satuvad me teele just suur-kirjurähnid, sest hea rähniaasta korral võib neid talvepoolaastal Eestis käbisid töötlemas olla isegi kuni 100 000 isendit. Minu koduaia linnutoitmisplatsil on üks rähnipaar talviti igapäevasteks külalisteks.
Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja 18.12.21 lk4
