Siidisaba
“Peeglike, peeglike seina peal, milline lind on kauneim me maal?”, oleks põhjust siidisabal inimelamutes leiduvat edevat mööblitükki tülitada. Milline võiks vastus olla? Maitse asi, aga siidisabal oleks põhjust vastuseks enda nime oodata küll. Tema vastu on ju Looja helde olnud. Ei saaks öelda, et välimus just üle pakutud on, aga kindlasti ka mitte liiga tagasihoidlik. Põhisulestik on soliidselt hallikas, kohati maitsekalt roosakas, millele justkui aksessuaaridena lisatud mustad kollaste, valgete ja punaste triipudega tiivad ning must kollase tipuga saba. Lisaks must manisk ja mustad prillid ees ning kõige krooniks veel uhke tutt pealael. Troopikalindude seas oleks ta üks tagasihoidlikumaid, aga põhjas…
Põhjamaade suleliste seas on siidisaba igal juhul üks kirevamaid. Ja tema tõeline ilu tuleb ilmsiks eelkõige siinsel laiuskraadil mitte just igapäevase päikeselise ilmaga. Suvel on päikest rohkem, aga suvel pole meil siidisabasid. Need linnud rõõmustavad meid oma kauni väljanägemisega vaid talvepoolaastal, sest päriskodu asub neil hoopis Soome põhjaosas. Muidugi ei mahu kõik maailma siidisabad Soome ära, seal elutseb neid vaid paarkümmend tuhat paari, aga neid pesitseb ka Rootsis ja Norras, samuti kogu suure Venemaa taigavööndis kuni Kamtšatkani välja ja ka Põhja-Ameerikas Alaskast, Yukonist ja Briti Kolumbiast kuni Hudsoni laheni.
Neil karmi kliimaga aladel ehitavad tuttpead mais-juunis metsatundrasse või taiga okasmetsadesse kuuse või männi otsa kuivadest raagudest, samblast ja samblikest ning kasetohu kiududest massiivse kausikujulise pesa, mille korralikult sulgedega ära vooderdavad. Keskmiselt viit muna haub siidisabaema paar nädalat, misjärel kulub teist samapalju ka poegade pesaperioodile.
Pojad kasvavad üles peamiselt lihatoitu süües, erinevaid selgrootuid. Aga muidu on siidisabad küll põhimõttelised taimetoitlased. Eks toidumured neid talveperioodil meile toovadki, sest ega põhjas marju kauaks jagu. Nii võime suuremaid või väiksemaid siidisabade salku kohata juba alates septembri keskpaigast, aga neid jagub teinekord isegi maikuuni välja. Kõige sagedamini siiski talvekuudel. Ja ikka neis paigus, kus on midagi suupärast. Olgu selleks siis pihlaka- või viirpuu-, kadaka- või kibuvitsamarjad või ka õunad. Nii võib siidisabade salku trehvata oma koduaiaski.
Kui me siidisabasid muidu tähele ei pane, siis hoolitsevad nad selle eest ise, ilmestades oma toitumisretki pideva taustamuusikaga. Selleks on tüüpiline “viristamine”, mis neile ka paralleelnimetuse viristaja on andnud. Viristamise järgi ma tavaliselt siidisabad olengi avastanud, kui neile lähedale sattunud. Kui juba kohtutud, tasub alati veidiks aeg maha võtta ja põhjamaiseid külalisi imetleda. Nad ju meid ei pelga ka, lubavad üpris lähedalt jälgida oma tegemisi. Oma pesitsusaladel viristajad eriti inimestega kokku ei puutu ja siia tulles ei oska nad inimeses ohtu näha. Enamasti seda polegi. Aga omal ajal pidasid mõisnikud siidisabadele jahti ning pidasid siidisabasuppi hõrgutavaks delikatessiks.
Siidisabad ise on aga väga suure isuga ning kugistavad marju rohkem, kui ise kaaluvad. Kaalu on neil keskeltläbi kuus-seitsekümmend grammi. Naljalt nad enne edasi ei lenda, kui puu või põõsas tühjaks söödud. Seedida jõuavad nad aga vaid marjade pehmed osad, seemned säilitavad kehast väljudes idanemisvõime. Eks nii aitavad nad marjapuudel ja –põõsastel levida ning edaspidi on tulevastel viristajapõlvedel seda rohkem marjamaid leida. Teinekord juhtub muidugi sedagi, et marjad on vahelduvate ilmaolude mõjul käärima läinud. Selle tagajärjel on siidisabadel purjutamise päevad. Alkohoolikud nad muidugi pole, purjus pea on neile endalegi üllatuseks, aga kas see tunne neile ka meeldib või mitte, pole teada. Igal juhul see neile kasuks kindlasti ei tule, sest uimastena on nad vaenlastele kergeks saagiks. Promillide mõjul nõrgenevad neil muidugi kõik tajud nagu inimestelgi samas olukorras. On ju teada, mis kipub juhtuma, kui inimesed autorooli istuvad peale alkoholi tarvitamist. Siidisabad on samuti purjus peaga liikluses ohtlikud, aga eelkõige iseendale. Mitmed on enda otsa leidnud vastu aknaklaase lennates.
Paljude siidisabade jaoks on meie alad vaid rändeaegseks peatuspaigaks, osad muidugi siit kaugemale lõunasse ei siirdugi. Nii võibki neid meil enam-vähem kolmveerandi aasta jooksul kohata. Mõned korrad on isegi suvel kohtutud ning pesitsemist kahtlustatud, tänavu näiteks kohtas Triin Leetma Alutagusel kaht siidisaba keset juulikuud, nii et tasub alati meeled erksad hoida ning siidisabade trehvamiseks avatud olla. Eriti praegusel perioodil, mil ka talveks meist lõuna poole liikuvad salgad usinalt meie marja- ja viljapuudel hea maitsta lasevad.
Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja 04.12.21 lk 4
