Punaselg-õgija
Punaselg-õgija on üks omapärane lind. Suurus nagu varblastel, kombed nagu kullidel. Väljanägemine nagu väikesel röövlil, aga tegemist on väga andeka laululinnuga. Tõsi küll, tema laul pole teab mis vali, aga kel õnne laulvale isaslinnule lähedale sattuda, see võib saada korraliku kontsertelamuse. Nimelt on punaselg-õgija väga osav teiste linnulaulude järelematkija ja nii võibki tema esituses saada ülevaate kogu ümbruskonna linnustikust. Tema laulus on täheldatud ühekorraga koguni üle kolmekümne linnu häälitsused!
Nüüd, juuli alguses tasub teda raiesmikelt ja muudest hõredatest puistutest otsima minna, sest alles maikuu keskpaigas või teises pooles ta saabus ning juuniks said pesitsusterritooriumid välja valitud ning pesagi valmis meisterdatud. Pesa ehitab punaselg-õgija kas madalasse tihedasse põõsasse, eelistatult okkalisse või kuusele kuni paari-kolme meetri kõrgusele. Pesa on suhteliselt suur poolkera, jääb veidi siiski rästapesadele alla. Pesamaterjal sõltub suuresti ümbruskonnast. Mullu heinamaa serval asuvast teeäärsest kuusehekist leitud pesa koosnes peaaegu eranditult heinakõrtest, raiesmikul paiknev pesa aga peamiselt kuuseraagudest ja samblast. Koduaiast tikripõõsast leitud pesa materjalina hakkas silma nii kõrsi kui raage.
Enne kui asi pesaehituseks läheb, on aga punaselg-õgijatel ehk rukkivarblastel ehk pajuharakatel, nagu neid rahvasuu kutsub, kombeks põnevat pulmamängu pidada. Valjusti häälitsedes vahetab isaslind väljavalitu ees erinevaid poose, demonstreerides oma sulepartii kaunimaid komponente. Kord ajab oma kreemja rinna ette, kord kükitab ja demonstreerib kaunist kaneelpunast selga. Mängu juurde käib ka tiibade väristamine ning emaslinnule toidu noka vahele pistmine. Kui ka emaslind tiibu väristab, kummardub ning tasaselt häälitsedes toidu vastu võtab, ongi linnud teineteist leidnud. Mäng lõpeb nn oksanäkitsemisega, mille käigus armunud paar oma tulevaselt pesakohalt segavaid oksakesi ära näkitsevad.
Kuna punaselg-õgija pole üldse mitte lärmakas lind, siis avastame tema enamasti ikka silmadega, mitte kõrvadega. Ja silmailu pakub ta piisavalt. Pealegi armastab ta istuda kõrgemal nähtaval kohal, sealt peab ka saagijahti. Tema menüüsse kuuluvad eelkõige suuremad selgrootud – põrnikad, kiilid ja ritsikad, aga ka sisalikud, väikesed hiired ja isegi linnud. Hiirte ja lindude puhul maiustab ta enamasti küll vaid ajuga, ülejäänu jätab teistele, vähenõudlikemale liikidele. Kui juhtume kohtama mõnd oga otsa torgatud mardikat või hiirt, siis on punaselg-õgija selles piirkonnas tegutsemas. Või ka tema sugulane hallõgija, kes elab pesitsusperioodil rabades. Mõlemad nad armastavad saaki orki ajada, olgu siis orkideks asteldega puuoksad või okastraat või muud teravat. Minu esimene kokkupuude poisipõlves oli õgijatega selline, et peale pesitsusperioodi heinamaale jahti pidama tulnud hallõgija oli torganud oma saagiks püütud hiired minu jalgratta kodarate vahele. Sealtpeale me tuttavad olemegi.
Pesitsemise ajal tasub punaselg-õgijatest eemale hoida, et mitte häirida nende pereelu. Hauduv linnuema jätab avastatud pesa kergesti maha. Kui aga pojad juba koorunud, on rukkivarblased visad neid kaitsma ning võivad meid rünnatagi pikeerival lennul. Kindlasti aga häälitsevad need muidu suhteliselt vaiksed linnud nüüd ärevuses valjusti ja teravalt, eriti isaslind. Pojad püsivad pesas paar nädalat ning saavad toiduks esialgu peamiselt kärbseid, hiljem juba suuremaid suutäisi – mardikaid, liblikaid ja nende vastseid.
Veel paar-kolm nädalat pärast poegade pesast lahkumist püsib pere koos, noored pajuharakad saavad vanemate hoolitsust tunda. Seejärel läheb aga igaüks oma teed ning kuni lahkumiseni augusti teisel poolel või septembri alguses elavad punaselg-õgijad eraklikku elu. Rännutee viib nad Lõuna-Aafrikasse, kus talv veedetakse sealsetes astelvõsades. Et oleks, kuhu saaki torgata.
Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja, Punaselg-õgija 03.07.2021, lk 4
