Nurmkana
Nurmkanaseltskond, keda me praegu ringi näeme sibamas, on suvine perekond – isa, ema ja lapsed. Niimoodi üheskoos veedetakse aega kevadeni, mil otsitakse omale paarilised. Ja praeguse seltskonna suurus oleneb sellest, kui paljudel lastel on õnnestunud ellu jääda. Nurmkanadel on paljulapselised pered – lapsi võib kooruda üle kahekümne!
Muiste munenud nurmkana vaid kaks muna ja haudunud kaks poega välja. Arvanud aga, et kaht poega on liiga raske toita. Läinud selle üle Taevataadile kaebama. Taevataat ei võtnud aga nurmkana kaebust kuulda, vaid torganud pika teiba kesk pesa ja käskinud nurmkana seni muneda, kuni munavirn teibaga tasa. Sest ajast peale olevatki nurmkanal palju poegi.
Aga palju on ka vaenlasi – hulkuvad kassid, rebased, tuhkrud, mingid, kährikud… Samuti kanakull, loorkullid, harakad, varesed, valge-toonekured ja kõige tipuks veel ka inimesed oma suurte põllutöömasinatega. Lisaks kuulub nurmkana ka veel jahilindude hulka, kellel olevat väga maitsev liha, kuid õnneks ei ole Eesti jahimehed väga agarad linde laskma ning igal aastal kaotab jahipüssikuulist elu tublisti alla saja nurmkana. Sagadi elupõline jahimees Peeter Hussar vastab küsimuse peale, kas ta nurmkanu on küttinud, et kunagi mõne on lasknud ja et hõrk liha on püül küll, aga ega neid palju pole ja ei raatsi neile jahti pidada.
Pojad on nurmkanal pesahülgajad ning üsna pea peale koorumist võime neid pisikesi armsaid suletombukesi näha vanemate järel sibamas. Kui neile peale juhtume, jooksevad nad igaüks ise suunda laiali ning lömitavad lõpuks maha, kust on neid raske märgata. Toituvad need pisikesed aga esialgu vastupidiselt ema-isale, kes on põhimõttekindlad taimetoitlased, hoopiski loomsest toidust. Ning kasvavad kiiresti – juba kahenädalaselt oskavad lennata.
Lendamisest rohkem näib nurmkanadele meeldivat joostes asju ajada, lendu tõusevad nad enamasti ikka alles siis, kui jalgsi liikumine ohtlikuks osutub või kui pikemat vahemaad vaja läbida. Seda teades, tundub üpris naljakas, et Venemaa Kurski oblasti vapil just kolme lendavat nurmkana on kujutatud. Aga rõõmu teeb see ometi, et see vahva linnuliik sellise tunnustuse on leidnud ja 1996. aasta detsembris oblasti duuma poolt kinnitatud vapil keskse positsiooni haaranud.
Nurmkana on laia levikuga lind. Ta on levinud suuremas osas Euroopast, Lääne-Siberis ja Väike-Aasias, teda on asustatud ka Põhja-Ameerikasse. Ning pole teada, kus ja kelle poolt on antud populaarsele toataimele triipaaloele (Aloe variegata) ingliskeelseks nimetuseks Partridge breast aloe, mis tõlkes tähendab nurmkana rinda. Natuke raske on seda nime põhjendada, sest nurmkanade rind on ju hall. Triibulised, nii nagu triipaaloe lehed, on hoopiski nurmkana küljed. Ja roostekarva, sarnaselt selle aaloeliigi õitele, on hoopiski nurmkanade nägu ja kurgualune. Aga küllap, vaatamata neile vastuoludele, lisaks see teadmine oma nime kasutamisest botaanikavaldkonnas nurmkanadele ometi eneseuhkust.
Nurmkanu tuntakse ka põldpüü nime all. Minu nooruspäevil see ta ametlikuks nimeks oligi. Samuti ilus nimi. Kindlasti kõlavad nii nurmkana kui põldpüü kaunimalt kui venekeelne kuropatka või saksakeelne Rebhuhn. Aga tema ladinakeelne nimetus Perdix perdix on tõenäoliselt tuletatud nurmkana häälitsusest, mis just sellise kriginana kostub.
Talvel me tõenäoliselt nurmkanu nii tihti ei kohta kui tihaseid, harakaid või varblaseid, kuid kui nad meie teele satuvad, ei vaata me kindlasti neist ka mööda. Köidavad nad ju tähelepanu sellega, et siblivad toitu otsides nagu kodukanadki, tehes seda peaaegu alati parajate seltskondadena. Kasvult jäävad aga kodukanadele tublisti alla, pigem on tuvidega ühte mõõtu. Tõsi küll, pontsaka kehakuju tõttu jätavad ehk kehakaaluga kimpu sattunud tuvi mulje. Liigse kehakaaluga tegelikkuses nurmkanadel talve ajal kindlasti kokku ei tule puutuda, sest mida paksem lumi ja karmimad ilmaolud, seda raskem on neil toitu leida. Seda tuleb ju maapinnalt siblimise teel otsida, katsu sa aga paksu lume ja jääga maapinnani jõuda! Õnneks on nurmkanadel erinevalt teistest kanalistest oskus sügisel naha alla rasva koguda, see aitab talvel karmidele tingimustele paremini vastu panna.
Lisaks näljale ähvardavad nurmkanu talvel ka muutlikud ilmad. Neil on kohastumus ööd veeta pehme lume all, mis soojendab neid justkui kohev tekk. Kui aga öö jooksul peaks lumele koorik peale tekkima, jäävad linnud selle alla vangi. Niipea veel muidugi lund pole oodata ning praegu on just see rasvakogumise periood ees.
Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja, 04.09.2021, lk 14
