Linavästrik

See, et lätlaste rahvuslind Eesti Ornitoloogiaühingu juubeliaastal Virumaa Teataja esimeseks nädala linnuks sattus, on ootamatu. Selle rahvasuus  jäälõhkujaks kutsutava linnukese rändelt saabumise aeg on ju alles märtsi lõpus – aprilli alguses, jäämineku aegu. Mullu kohtasin esimest linavästrikku 20. märtsil Vergi sadamas. Kuid kui tänavu 1. jaanuari hommikul Vinni vallas Vetiku Väikejärve jääl linavästrikku silmasin, oli esialgu raske seda uskudagi. Varem pole temaga talvel kohtunud. Tõsi, Harjumaal, Pärnumaal ja Lõuna-Eestis kohati möödunudki talvel üksikuid kangelasvästrikke ja tänavugi on Läänemaal, Tartumaal ja Valgas mõni isend paigale jäänud, kuid Lääne-Virumaal oli seni teada vaid üks kolme aasta tagune linavästriku talvine vaatlus, kui hobisünoptik Kairo Kiitsak kohtas jaanuaris üht isendit Väike-Maarja vallas Käru külas. Ehk on Virumaa Teataja lugejatel rohkemgi talviseid västrikke teada? Igal juhul on selle putuktoidulise linnu katse siinsetes tingimustes talv üle elada kangelaslik ning nädala linnu tiitlit igati väärt.

Tutvume selle kangekaelse uljaspeaga pisut lähemalt. Tegemist on ju kõige laiemalt levinud pesitsejaga terves Eestis. Mitte kõige arvukamaga, kuid kuna talle sobivad elamiseks ja pesitsemiseks nii asulad kui merelaiud kui rabad ja muud biotoobid, ongi ta meil kõige laiema levialaga. Üksnes metsad pole linavästrikule meeltmööda. Tema nimi väärib aga lahtiseletamist, kust on pärit lina-liide västriku ees. Selle mõistmiseks peame kaugemale ajalukku vaatama.

Kuigi tänapäeval on meil linakasvatus praktiliselt välja surnud põllumajandusharu, on nii Eesti kui Läti aladel lina kasvatatud umbes 3000 aastat. Kuni 20. sajandi keskpaigani kasvatati lina pea igas talumajapidamises. Linast sai põllukultuur, mille hea saak oli oluline igale talumehele. Tähtsust omas, et linad kasvaks pikad ning nende kasvu püüti ennustada mitmeti. Tuntuim oli ehk linade pikkuse ennustamine vastlaliu järgi. Mida pikem liug, seda pikemad linad.

Aga väga olulise rolli omistas vanarahvas linade pikkuse ennustamisel just linavästrikule. Kui lindu nähti kevadel esmakordselt kõrgel lendamas, katusel või aiapostil istumas, loodeti head linakasvu. Kui aga esimest västrikku kohati maas või mujal madalal, oli kehva linasaaki oodata. See olevat olnud kõige levinum linnuuskumus üldse, mida järgisid paljud erinevad rahvad.

Oleks väikesed linavästrikud olnud teadlikud oma suurest vastutusest, poleks nad kevadel julgenud maapinnale laskudagi. Paraku pole neil kõrgematel kohtadel midagi nokapärast, omale toiduks sobivad putukad leiab linavästrik just maapinnalt või püüab need maapinnalähedaselt lennult. Kuidas need üksikud uljaspead, kes talveks otsustavad paigale jääda, oma toidumured lahendavad, on muidugi mõistatus. Tõenäoliselt panustavad veeselgrootutele.

Millegipärast pole enamus teisi laululinde saavutanud inimeste hulgas sellist populaarsust kui linavästrik. Ja mitte ainult inimeste seas. Ka kägu valivat Baltimaades kõige sagedamini oma lapsi kasvatama just linavästriku. Küllap tundub väle västrik piisavalt usaldusväärne. Kui kägu teeks panuse valele linnule, võiks karta käokukkumise kadumist kevadistest kuusikutest. Õnneks seda karta pole, käo arvukus on meil vaid viis korda madalam levinuima linnuliigi omast. Järelikult kägu teab, keda usaldab.

Kuidas kägu linavästriku pesa leiab ja sinna sisse suudab pugeda, on küll keerukas küsimus. Ehitab ju linavästrik pesa kõikvõimalikesse urgastesse katuseräästas, puuriidas, kivihunnikus või mujal peidulistes paikades. Möödunud sajandi teises pooles leiti linavästrikupesi kõige sagedamini maanteede ja raudteede äärest lumeväravate virnadest. Elu sunnib aga tavades korrektiive tegema, sest nii nagu ei tunne lumevärava mõistet uus inimpõlvkond, ei tunne ka praegused linavästrikud lumeväravatest puudust. Nutikas linavästrik kohaneb kiiresti uute inimveidrustega. On ju linavästrikupesi leitud teinekord üpris üllatavaist paigust, näiteks mõne masina mootorilt. Isegi rappudes töötava ja aeg-ajalt kohta vahetava ekskavaatori kapoti all on linavästrik oma pojad suureks kasvatanud.

Inimene omakorda on harjunud linavästriku veidrusega pidevalt oma pikka saba üles-alla viibutada. Vanarahvas arvas, et västrik lõhkus oma pika sabaga jää puruks. Jäägu västriku hännapildumise tegelik põhjus pealegi meile arusaamatuks, linnu väikeseks saladuseks. Niikuinii on ju meie tegevusest suurem osa västrikulegi mõistetamatu. Igal juhul on saba linavästriku kõige tähelepanuväärsem kehaosa ning tänu pidevale sabaviibutamisele võib selle linnu ära tunda ka üksnes varju järgi.

Linavästrik (Ajalehest “Virumaa Teataja” 09.01.2021, lk 11)