Leevike
Leevike on jõululind. Miks just leevikest kõige sagedamini jõulukaartidel kujutatakse, aga mitte varblaseid või vareseid, seda pole raske ära arvata. Leevikese isaslinnu alapool on just jõuluvana kuuega ühte karva. Pealegi hakatakse leevikesi märkama just talve saabudes, mil nad ilmuvad elamute lähistele toituma. Vaikse vile saatel nokitsevad nad sireli- või saareseemnete kallal, vahel paarikesi, vahel suurema seltskonnaga. Oma kauni välimusega köidavad nad mööduja tähelepanu ja tekitavad veidi piduliku tunde nagu jõuludki.
Kindlasti elavad paljud inimesed teadmises, et leevike meid vaid talvel külastabki – küllap pesitsusalad asuvad kaugemal põhjas, kusagil jõuluvana koduga ühel laiuskraadil. Tõsi ta on, et leevikese levila põhjapiir ulatub põhjapolaarjooneni, kuid samas lõunapiir Püreneede, Alpide ja Karpaatide läänenõlvu pidi. Seega jääme meie üsna leevikese levila keskele. Suvel ei märka me leevikesi aga seetõttu, et nad elavad oma pereelu vaikselt kusagil kuusikus või männikus, kuhu inimesel eriti asja ei ole. Või kui ongi, lärmavad ümberringi metsvindid ja muud linnud ning leevike jääb märkamata. Tegelikult pesitseb meil leevikesi umbes niisama palju kui harakaid ja ööbikuid, keda on raske mitte näha-kuulda.
Tähelepanelik vaatleja võib leevikese suveajal leida inimasulatestki. Möödunud sajandi viimasel kümnendil leidsin leevikesed pesitsemas keset Tallinna linna Tammsaare tee ja Ehitajate tee vahelisest metsatukast, kus praegu laiutab uus asfalttee. Kuigi see leid oli üllatuseks, siis lausa jahmatama pani järgmine pesaleid Mustamäe kivimajade vahel hõredas männitukas viiekordse maja akende all. Mõlemad pesad asusid mändide külgokste tipuosas (sagedamini ehitab leevike pesa kuusele). Küll oleks tahtnud sinna korterisse pääseda, mille akende all pesa asus, sest küllap oleks leevikese kaunid sinisepõhjalised munad kenasti tuppa näha, kuid kahtlustan, et korteri elanikud ei pannud neid üldse tähele. Igaühel pole looduse jaoks silmi.
Oleks selle suure maja akende all asunud ööbiku pesapaik, poleks küllap paljud elanikud öösiti valju laulu tõttu magadagi saanud. Leevikese laulu aga vaevalt keegi tähele pani. Laulab ju leevike harva ja vaikselt. Pealegi ei ole see laul suurem asi meistriteos, on kombineeritud õrnadest viledest ja kutsehüüdeist, kurinaist ja kriginaist, kääksuvaist ja krigisevaist helidest. Laulavad ka emaslinnud, kuid veelgi vaiksemalt, lihtsamalt ja lühemalt kui isasleevikesed. Samas on tähele pandud, et leevike on harukordse õppimisvõimega. Puuris on teda suudetud panna järele vilistama lihtsamaid laulukesi inimeste repertuaaristki. Puuris pidada aga looduskaitsealust leevikest seadused ei luba.
Nii ongi parimaks võimaluseks leevikese võludest osasaamiseks tema meelitamine koduaeda lindude toidumaja külastama. Ega talle mingeid eraldi palasid serveerida ole vajagi. Lemmiktoiduks nagu enamusele linnusöökla klientidele on leevikeselgi päevalilleseemned. Jõulupiltidel kujutatakse leevikest sageli kaera nokitsemas, tegelikult talle kaer väga nokka mööda ei olegi. Parema puudumisel muidugi sobib süüa küll.
Toidumajas leevikesi jälgides avastame peagi, et siin käitub see muidu nii rahulik ja flegmaatilisena näiv lind riiakalt, ajades liigikaaslasi sisinaga minema. Nii kulub tal sageli kaaslaste peletamise peale niipalju aega, et ise süüa ei jõuagi. Isaslinnud emaslindudega ei kakle, küll aga valitsevad alluvussuhted sugupooltel omavahel. Toidumajakeses taanduvad teised kõige tugevama ja agressiivsema eest. Kui see on kõhu täis söönud, asendab teda alluvussuhetelt järgmine jne. Et nõrgemad linnud ei peaks kaua bosside pugimist vesise suuga pealt vaatama, tasuks meil üles seada mitu toidumajakest. Nii on kõigil parem. Kuna ise olen talviti oma akende alla lausa linnulinnaku üles seadnud, jäävad minul muidugi sellised lindude omavahelised
nääklemised nägemata, sest toiutu jätkub kõigile. Hea on teada meie maakonna inimestel sedagi, et leevike on meilt üle lahe jääva Soome Kymenlaakso maakonna tunnuslinnuks. Olgugi maakonna keskuseks Kotka, pole maakonna tunnuslinnuks valitud kotkast vaid väike kaunis leevike.
MÕISTATUSLIK LEEVIKE
Mitte iial keset kesa
Leevikene ei tee pesa,
hoopis metsa okaspuule
punub pesa üpris suure.
Metsa asustab ta paikselt,
laseb vilet hästi vaikselt.
Elab rahus pereelu,
huvi tal ei paku melu.
Ainult talvel liigub ringi,
võtab ette reisi mingi.
Väisab küla, lendab linna,
ehk on pandud toitu sinna?
Ning kui leiab seemneid, teri,
pikemalt ei enam päri
vaid sööb kõhu hästi täis,
et jääks meelde vahva reis.
Varblased kuid arutavad,
omi päid nad valutavad:
„Kui ei pidutse see vend,
miks siis nõnda ehib end?“
Luuletus pärineb Peep Veedla 2009. aastal ilmunud linnuvärsside raamatust „Pöialpoiss – made in Luxembourg“.
