Kivitäks

Rändlinde saabub iga päevaga lõunamaareisilt tagasi üha rohkem ja rohkem. Aprilli keskpaigast alates hakkavad öö varjus naasema ka halli-musta-valgekirjud kivitäksid. Need on varblasesuurused linnukesed, keda pole küll teab kui palju, kuid kes sageli inimese läheduses elupaiga sisse seavad ning seetõttu ka silma hakkavad. Kõige sagedamini kohtame kivitäkse mererannikul ja põldudevahelistes kivihunnikutes, kuid ka asulates meeldib neil elada.

Kõik kivitäksid, keda aprillis kohtame, ei paki muidugi oma kohvreid siin lahti vaid reisivad põhja suunas edasi. Ja päris kaugele, kuni Põhja-Jäämere saarteni välja, kuhu ükski teine putuktoiduline laululind oma nokka ei pista. Aga kivitäksile sobib kivine kõle maastik. Tema hingele pakub see rahuldust. Mis ei takista teda talvel Aafrika kliimat nautimast, kus seatakse end sisse enamasti Sahhaara kõrbestki lõuna pool.

Kivitäks on küll täieõiguslik laululind, kuid suurem asi laulumees siiski pole. Tema lühikesed ja tagasihoidlikud laulukatked kipuvad värvikates lindude kevadistes laulukoorides märkamatuks jääma. Tegemist on vaid paar-kolm sekundit kestva vileseguse kriginaga, mida lind esitab kuskilt kõrgemalt kohalt, olgu selleks siis suurem kivi või majakatus, aiapost või elektritraat. Harva ta esitab sedagi ning iial ei tea ette, kas juhtub see hommikul või õhtul, päeval või öösel. Kergem ehk ongi öist laulu tähele panna, sest aprillis või mai algul veel ööbik ja teised aktiivsed öölaulikud ei ole saabunud ning ööd seetõttu vaiksed. Kivitäks aga on aktiivne ka öösiti. Ning selleks ajaks, kui ööbik laksutama hakkab, on kivitäksi imelühike lauluperiood juba lõppenud. Ka oma lauluperioodi lühiajalisusega erineb ta teistest laululindudest.

Enamasti jõuavad isalinnud varem kohale, valivad pesitsusterritooriumi välja ning hakkavad naist valima ning pole välistatud, et selleks satub mullune kaasa, olgugi et vahepeal elati eraldi. Elupaigatruudus on täksidel tugev ning nii nad jälle kokku saavadki. Uue kodu rajamisel on jäme ots naise käes, aga isalind on igati abiks, tassides ehitusmaterjali kohale. Pesakohaks valitakse sõltuvalt elupaigast kas mõni pinnaseurg, kivialune või asulates puuriit, lauavirn, seinaorv või katusealune tühimik. Mune asub hauduma täksiema, kellel mees valvsalt silma peal hoiab. Naisele süüa ta ei vii, küll aga püüab pesale tagasi juhatada, kui too ise toitu otsima läheb. Range mees kipub olema see täksiisa. Ja mõnikord peab veel kahte naist ka. Aga lastesse suhtub hästi, nende toitmisest võtab osa. Putukad laste nokakestesse otsitakse enamasti maapinnalt, aga ka lühikestelt lendudelt. Täksilastel kipub kombeks olema pesast lahkuda enne lennuvõimestumist, aga süüa tassivad ema ja isa neile ikka edasi. Juunis nad tasapisi iseseisvuvad ning kuni augusti lõpuni toimetavad täksid omi asju veel kodumaal. Septembri jooksul võetakse taas rännutee ette. Ja nii nagu saabuti öisel ajal, käib ka lahkumine öö varjus. Kuni kevadel taas tervitatakse meid sõbralikult „iid-täktäk“.

(Ajakirjast “Hea Laps” 4 – 2011, lk 19)