Käosulane
Kui oleme ajaloos õppinud, et sulased tegid tööd peremeeste heaks ja eks teevad tänapäeva taludeski, siis olgu kohe öeldud, et käosulase nime kandev linnuke ei ole tegelikult käo sulane. Käo sulasteks nimetatakse neid linde, kes käopojad suureks kasvatavad, kelle pessa parasiit kägu oma munad poetab ning nendeks ohvriteks on meil kõige sagedamini hoopiski linavästrik, hall-kärbsenäpp, kõrkja-roolind, võsaraat, sookiur ja punarind. Käosulane sai kunagi, kui lindudele nimesid pandi, selle nime omale ekslikult ning jäigi seda kandma. Üheski teises keeles seda kollase alapoole ja roheka seljaga linnukest käo nimega ei seostata. Näiteks meie põhjanaabrid soomlased kutsuvad teda kuldrinnaks (kultarinta), sakslased aga kollaseks irvhambaks (Gelbspötter) ja venelased roheliseks naerutajaks.
Nende nimede järgi võiks arvata, et on ühe igati lustliku linnuga tegu. Eks mõnes mõttes on ka. Juba see teeb tuju heaks, kui mõelda käosulasega seotud värvigammale: kollane lind ehitab valge pesa ja muneb sinna roosad munad. Tüdrukutele kindlasti meeldib see kombinatsioon. Praegu, juunis on just see aeg, mil käosulane seda kõike teeb. On ta ju üks hilisemaid saabujaid meie laululindude seas. Mullu kuulsin esimest käosulase laulu koduhoovis 16. mail, aga see oli see kõige esimene kohalejõudnu. Suurem osa käosulaseid saabub ikkagi mai teises pooles. Tänavu kostuski koduhoovis esimest korda seda vahvat laulu alles 25. mail.
Juuniks on jõutud paariline leida ning sobiv pesakoht. Ja lähebki meisterdamiseks. Kuid tema imelist laulu saame nautida juba saabumisest peale. Käosulase laul on üks kaunimaid ja vaheldusrikkamaid, olgugi et tal õiget oma laulu justkui polegi. See lind on osav imitaator, kuid ometi on tal vägagi isikupärane hääletämber ning sageli laulu vahele põimitud kutsehüüd „tekterüi“, mis kergelt reedab, kellega tegu. Ehkki, on teisigi häid imitaatoreid, kasvõi kuldnokk. Mullu kuulsin pargis käosulase „tekterüi`d“ juba aprillikuus ning üksnes tänu teadmisele, et käosulane nii vara ei saa saabunud olla, jäi kuldnokk mulle vahele.
Raske on leida teist lindu, kes nii hingestatult laulaks kui käosulane. Ta istub oksal püstise kehaga, ajab kuklasuled püsti, rinnasuled kohevile ning teeb noka nii lahti, et pista või pea sisse. Erkoranži kõri võib nüüd lisada eelpoolnimetatud kaunitele värvitoonidele. Mu oma maakodus lasi mullu suvel sellist hoogsat laulu koguni kolm käosulast, õu oli rõõmu täis vähemalt kuni jaanipäevani. Tänavu on kahe isendi laulu kuulda.
Sama tõsiselt kui laulmist, võtab käosulane ka pesaehitust. See koonusjas kausike ehitatakse tugevalt oksaharude vahele. Mina olen käosulase pesi leidnud kõige sagedamini sireli- ja enelasepõõsastest, aga eks puu- või põõsaliik sõltub ennekõike ikkagi pesitsuskohas kasvavast valikust. Ka okaspuud sobivad. Mullu leidsin koduhoovist käosulase pesa pügatud võraga kaselt, mis oli nii kõvasti kaseokste vahele punutud, et seda sealt kätte ei saanudki. Õhukeseseinaline kuid tugev kodu ehitatakse kuivadest rohukõrtest, lehetükikestest, taimevillast ja ämblikuvõrgust ning millegipärast nõuab käosulase ilumeel kodu välisseinte valgekskrohvimist. Selleks kasutab ta kasetohuhelbeid. Ja siis munebki käosulaseema neli kuni kuus kena heleroosat muna, mis kaunistatud mustade tähnikestega. Nii ilusaid roosasid mune ma teistel lindudel küll ei tea olema.
Nii see juunikuu käosulaseperes möödubki. Juuliks on lapsed suureks kasvatatud ning augustis juba võetaksegi taas rännutee ette, Aafrikasse, teisele poole ekvaatorit. Enne uut maikuud me ei kohtu.
